25 juuli, 2015

Paolo Bacigalupi – Moriabe's Children (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)


Poeetiline fantaasialugu tütarlapsest, kes kuuleb hääli. Hääled tulevad ookeanist, temaga “kõnelevad” hiidkaheksajalad, kes võimutsevad seal merejumalate armust. Hääled ütlevad, et Alaine peaks võitlema oma võõrasisa vastu. Võõrasisa on paha mees ja võimalik, et kasutab oma kasulapse vastu enamat kui vägivalda (seda siis Alaine'i ema teadmisel – emal on peale Alaine'i isa hukkumist kaheksajalgade läbi vaja uut ja tugevat meest, kes teda ülal peaks ja tuge pakuks, olenemata sellest, mida see mees koduseinte vahel teeb).

Alaine püüab põgeneda ja vastu hakata, aga võõrasisa jõhker peks on tüdruku viimaks päris tümaks teinud. Alaine'i poolvend on niisamuti isapoolse füüsilise vägivalla käes kannatunud, tema on nüüdseks päris omadega läbi. Ning kaheksajalad on lõpuks loobunud Alaine'le sõnumite saatmisest, sest tüdruk on nõrk narts. Aga siis, ühel päeval, räägib poolvend, kuidas tema ema selle peksuisa käest pääses. Naine ujus ja... Alanie otsustab sama teha. Kuid mitte üksi...

Selline kaunislugu siis, mis kaetud igasugu moraalsete probleemidega. Lõpplahendus tekitab küsimuse, et mis see kättemaks siis õieti on. Ent kuna tegemist fantasymaailmaga, ei saa tõlgendamiseks kasutada tänapäevaseid standardeid. Ma arvan.

Kommentaare ei ole: