Tii Hell - Homme (2009)

Ma ei mäletagi, millal mul oli viimati nii raske mõnest raamatust kirjutada. Kuigi tegu on Tänapäeva romaanivõistlusel 2008 äramärgitud teosega, leidub selles ebamugavalt palju kohti, mis võtavad sõnatuks. Nojah, ja nagu näha, ka mõttetuks, kuna kirjutama hakates pea tühjaks osutub.

Peategelane, keskealine raamatukogutöötajast koduperenaine Emma, on ilmselgelt vaikses keskeakriisis. Teose algul on eestlastele omaselt (aga kas tegelased on ikka eestlased, ei saa me kogu teose ajal teada) vaikne tüli abikaasade, Emma ja Theo vahel. Theo on asjalik õpetaja, matemaatikamaailma kivistunud abikaasa, kes töölt tulles enamjaolt maandub kas teleka ette või õpilaste töid parandama. Abikaasade vaheline vestlus on muutunud umbes kahekümne aasta jooksul pinnapealseks infovahetuseks. Ilmselge, et sellises olukorras naisterahvas - pealegi veel kena ning välimuselt nooruslik - vajab midagi enamat.

Ning justkui tellitult kohtab ta noort kunstnikku, kelle "[p]ikk ja päevitunud keha teisel [tiigi] kaldal lummas naist hetkega. Lihaseline, see paistis kaugelt silma, aga mitte üleliia, just parajalt. Ka päevitus oli mõõdukas, mitte solaariumi või lõunamaa päikese oma." (lk 12) Suur armumine - kirg? - lööb naise pea sassi ning kuna tegemist on ikkagi romaaniga, leiab ka noor ja vitaalne kunstnik, et väikelinna koduperenaine armukeseks sobiv on.

Nii muutub koduperenaise elu märkimisväärselt värvikamaks, tema ise aga tegusamaks. "Paari kuuga oli ta tõstnud ümber kogu elutoa mööbli, teinud remondi magamistoas ning ostnud Theole sünnipäevaks uue laiekraanteleri. Mitte süütunde pärast, vaid soovi pärast Theole tegevust anda, et nad ei peaks omavahel rääkima." (lk 75)

Suhte arenedes saavad lugejad teada, et kunstnik Tonil on ka minevik. Mitte just väga märkimisväärne ega shokeeriv, kuid koduperenaisele oleks võinud kindlasti mõnevõrra üllatavalt mõjuda transvestiidist sõber ning pisut labiilne endine tüdruk, kes nüüd Itaalias juuksurina töötas. Kahjuks ei küündi lugejateni Emma vastuvõtt armukese mineviku tegemistes (kas ta üldse saigi neist asjust teada või jäigi see ainult lugejate jaoks infoks - polegi kindel).

Lõpus läheb Emma lahku nii Tonist kui Theost ning suundub end otsima. "Ma sõidan mõneks ajaks palmide alla ja mängin filmidiivat. Helistasin su sõbrale Mikale ja ta lubas, et kui tagasi tulen, siis ta aitab mul mõne töö leida. Midagi sellist, kus saan rakendada oma tohutut potentsiaali." (lk 126) Hiljem, ühe teise tegelase pilgu läbi saame teada, et "[v]iimane asi, mida nad Emmast olid kuulnud, oli see, et ta reisis Aasias ringi ja kohtas seal mingisugust välismaa ärimeest, kellega nad koos elama hakkasid" (lk 157).

Raamat on väga rahulik vaatamata sellele, et autor lõi situatsioone, mis oleksid võinud torme tekitada. Me ei näe Emma siseanalüüsi. Siinkirjutajale tundub, et Emmal puudus üldse soov/võime/idee olukorrast välispidist pilti luua. Miks miski juhtub? Mida Toni temast arvab? Miks just Toni? Mida mees tema jaoks tähendab? Me saame küll teose lõpupoole teada, et Tonit kohates leidis naine, et on loodud millekski enamaks kui väikelinna koduperenaiseks, kuid miks, mismoodi, kuidas selline arusaam tekkis? Milleks on ta loodud? Ja miks tabas see mõte teda alles neljakümnendates eluaastates? Võiks muidugi lihtsustada seega, et teose tegevustiku alge on keskeakriis.

Minu jaoks suurim viga teose juures oli pealiskaudsus. Süviti minnes oleks saanud peita originaalsuse puudumist. Dilemmad, hetked, suhted ning mõtiskelud - kõigega oleks võinud minna süvitsi, küsida ning arutleda rohkem.

Üllatavalt veenvaiks osutusid tihtipeale - mitte alati - dialoogid. Need olid õnnestunud päris usutavalt. Muidugi tekkis - kui ma juba kritiseerimise soonele sattusin - palju kobisemist loogika ning situatsioonide teemal, kuid üldine dialoogide ülesehitus oli hea. Võib-olla sobiks autorile hoopis paremini näidendite kirjutamine?

Ahjaa, märkimisväärselt halb oli Inna Lusti toimetajatöö. Eelkõige komavead! (Leia vead:

"Ma ei saa sinus aru Lota" lk 64;

"Tahan ta nägu näha, noh juhuks, kui tuleb jutuks, et keegi uus on linna kolinud" lk 13;

"Ah unusta ära" lk 48

"Seda öelnud suudles ta Emmat kirglikult" lk 50;

"Saage tuttavaks Emma - tõeline Bonditüdruk" lk 53.) Jpm.