Charles Stross – Accelerando (2009)

Kõigepealt, kihvt kaanekujundus. See ja raamatu tüsedus tekitas lootuse, et äkki tegemist vinge raamatuga. Täheaeg 6 loetud Strossi jutuke süvendasid seda ootust veelgi (kuigi tegemist hoopis eri ainesega). Strossi võiks veelgi tõlkida, ja kas nüüd just sellist hard SFi (või mis iganes liigitus sobiv oleks) – käesolev raamat on vast tavalugejale liiga, hmm, teadusulme, kõik see teaduslik-tehniline sõnavara tervitab pea igal lehel (no mul jookseb paratamatult igasugu tehniline jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja; andke veidraid seiklusi ja kiivas tegelasi).

“Selle põhjalikult muutunud tähesüsteemi kümme miljardi asukat mäletavad inimeseks olemist; peaaegu pooled neist pärinevad aastatuhandevahetuse eelsest ajast. Osa neist ongi veel inimesed, pimeda darvinistliku muutumise sihipärase teleoloogilise progressiga asendanud metaevolutsiooni hoost puutumata. Nemad kükitavad suletud kogukondades ja mägikindlustes, pobisevad palveid ja neavad asjade loomulikku käiku sekkuvaid jumalakartmatuid. Kuid kümnest elavast inimesest kaheksa on olekumuutusse haaratud. See on kõikehõlmavaim inimolu revolutsioon pärast kõne leiutamist.” (lk 192)

Tegemist on kolme lühiromaaniga, mis eelnevalt ilmunud eraldi 9 jutuna. Kokku kõlksub küll igati (mõni kirjastus oleks ehk julmalt katsunud 3 eraldi raamatut välja anda). Avaromaan oli mulle vast mõnusaim – tegemist lähitulevikuga ja nii mõndagi arengut võiks Strossi visiooni järgi kujutada. Ja tavalugejana on see osa ehk kõige ilukirjanduslikum – seiklused ja armukolmnurk ja maine ümbruskond. Teine ja kolmas osa toimuvad juba järsult normaalselt ettekujutatavast eluolust kaugel eemal, käib üks intellektuaalne maailmaavarusooper ja kõik need holod ja avatarid ja taasärkamised moonduvad üha pöörasemaks – kaob reaalne lihalikkus, puudub tavaline inimlik mõõde (siiski jäävad alles mõned inimlikud tunded). Nagu eelpool mainitud, on igasugu erialane jutt vahel juhmistav. Huvitaval kombel tulevad paljud võrdlused autori kaasajast ehk siis möödunud aastatuhandevahetusest, et, ma ei tea, numbrite abil lugejat pahviks lüüa? Lühidalt, esimene osa on vinge, teine osa natuke igav oma maailmaruumi hõlvamisega, viimase osa muudab elavaks kolme põlvkonna friikide kokkusaamine, kus asutakse järjekordsele omavahelisele titaanlikule arveteõiendamisele. Ja kassjumal on teadagi, toredalt pöörane.

Tekstiväline lause – Fantaasia ei pea just lugu klassikalisest küljendusest, nii mõnegi lehekülje lõpus võiks tekst jätkuda, ent millegipärast on tühemik jäetud.

baas
lihtsad katsetused
anonüümsed jutud
raamatumaailm
ekspress
rada7 transhumanismist
tõnise lugemispäevik
reaktor