Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (2010)

“Pea kuulus vast neljakümneaastasele mehele, veri oli sellelt maha pestud. Pea muutub palju väiksemaks, kui veri sellelt maha voolab, pani Melchior tähele, nägu vajub sisse, nahk tõmbub kergelt kollaseks...” (lk 56)

Nikluse kaanekujundus on seekord kui arvutimängu taustapilt, ei oska seda just õnnestunuks pidada; kaugemalt vaadates normaalne, aga lähemalt jääb mulje, nagu oleks väikest pilti kõvasti suurendatud. Selles suhtes hämmastav raamat, et puuduvad silmatorkavad näpukad, igati korralikult teostatud tekst.

“Ta vaatas neid mehi ja mõistatas nende mõtteid, sest nii peletas ta eemale ka omaenda hirmsat saladust, nii hakkas ta vastu oma soo needusele, nagu oli ka apteekriamet Wakenstedede õnn ja õnnetus, võti nende nuhtluse murdmiseks, aga võib-olla ei olnud ka mitte, sest seni polnud veel ükski Wakenstede-apteeker leidnud rohtu oma hirmsa painaja vastu.” (lk 111)

Lugu siis sellest, kuidas 15. sajandi alguse Tallinnas juhtuvad mõned mõrvad ja kuidas apteeker Melchiori abiga (või õigemini eestvõttel) püütakse neid lahendada (vastavalt sellele, kuidas oleks sobilikum nii ordule kui raele). Et tol ajal oli teatavasti täies hoos 700-aastane eesti rahva orjapõli, siis tegelasteks eelkõige Hansalinnadest pärit asjapulgad, kelle saksapärased nimed on muidugi sellised, et algul ei kipu suurt eristama, ikka ühesugune rah-rah-rah (aga sellega harjub peagi, lihtsalt avalehtedel tekkis hetkeks oie). Tallinna sarimõrvari viis päid maha raiuda on iseenesest päris õõvastav (ah, ei saa rohkem telgitaguseid avada), üleüldine verejanu on ehk samas ajastutruu (Tuchmani “Kauge peegel” on igatahes päris verine). Mõrvade motiivid on vast kirjanduslikult sobivalt müstilised, tänapäevasest vaatenurgast oodanuks ehk midagi lihtlabasemat.

“Kui inimene sureb äkilist surma, siis on tema keha veel mõnda aega elus ja sellest saab tarviliste arstirohtude jaoks osasid lõigata. Inimese rasvast näiteks keedetakse head salvi luuvalude vastu, noore neitsi neer on hea ravim metsamarjadest saadud mürgituse vastu. Või kui noore mehe reielihast peened ribad lõigata, neid mürri ja aaloega vürtsitada ja veinis leotada ja siis kuivas varjulises kohas rippuda lasta ning lõpuks täiskuu ajal väljas hoida, saab neist ravimi maksahaiguste vastu.” (lk 128)

Huvitav, kas kleptomaanist võiks saada võimalikes järgedes Melchiori ustav ja problemaatiline abiline? See tekst on ehk Hargla enimtuntud Frenchi lugudest erinev, rohkem normaalse kirjanduse (ajaloolise või krimkade) paadunud lugejatele; kiiksu jääb väheks. Ei suuda just Õhtulehe-Martinsoni kombel vaimustuda, raamat on kuidagi üllatavalt tasane või mainstream muu Hargla loominguga võrreldes (hea küll, tõsised ulmefännid harrastavad ikka Kouluraamatute tampimist; aga noh, ei pea kõike nii kitsalt-kramplikult hindama). No pisikiiksuks võiks ehk olla Wakenstedede needus, aga selline (vähemalt selle raamatu põhjal) meditsiiniline nähe nagu üldiselt ei pane huvist kõrvu keerutama. Kaldkirja kasutamine on kena pedagoogiline viis lugejat mõrvauurimises ikka järje peal hoidmiseks. Leidub ka üks x-rated stseen haige inimesega (lk 169-170), mis pingsalt erineb üleüldisest mehelik-siivsast tekstist. Ühesõnaga, raamat on tuumakas ja tugev, aga jääb tsipa normaalseks. Kusagil mainiti “Roosi nime”, endalgi paar korda vilksatas see pähe (aga samas sugulus oleks ikkagi liialt nõrk); ehk ka Bergengrueni “Surm Tallinnas” (ent mälu võib petta). Aga – Hargla on ikka autor, keda vaja lugeda.

Kultuuripealinna hüüdlauseks sobiks seegi:

“Kunagi, võib-olla üsna varsti, pead sa valima, kas sinust saab meisterlaulja või kaupmees. Tallinnale oleks mõlemaid vaja. Olgu need Saalomoni tarkused mis nad on, aga seda ma tean, et ükski linn ei kesta kaua, kui selles on liiga vähe laulumeistreid ja liiga vähe kaupmehi.” (lk 310)

need read
bukahoolik
never judge a book by it's movie
sehkendamine
iibisepesast
segane maailm
minni kunsti- ja kirjandusblogi
trash can dance
kiiksu lugemisarhiiv
päevaleht
arvustus.com
õhtuleht
tavainimene
sirp
nloeb