Kui ma nüüd ei eksi, siis on “Moodne aeg” muutunud üheks parajaks naistekasarjaks (ahjaa, viimati ehk Benioff oli tummisem). Kunagi ilmus ikka Burgess ja Pelevin ja Ellis, nüüd on vaid mingid pehmete väärtuste raamatud. Kus on harsh 70s reality? “20. sajandi klassika” on tõepoolest nagu hulga nurgelisem ja sisukam. Nüüdki siis raamat sellest, kuidas üksildane kirjanik (kes siis muu?) armastussuhte kaotab, ohjaa, uudisväärtus missugune. Egoistlik väike armastuslugu, kurb kurb kurb, kirjanik keerab segi ja hakkab naise pealekäimisel kirjutama neist ausat ja armsat lugu ning püüab tulevikku ette näha. Tore, et tegevus toimub Chicagos, mitte NYCis – harjumuspärase Central Parki asemel käiakse hoopis jalutamas Grant Parkis jne. Midagi jätan siin mainimata, jäägu loo üks tahk saladuseks (tegelikult jäi kaks, ei, kolm tahku mainimata). (Mitte et käesolev lõik üleüldse midagi informatiivset sisaldaks, aga noh, kui palju ikka kobiseda teemal lahkuminek ja selle põhjused ning kuidas seda literatuurselt väljendada. Jeerum, järgmine raamat on samuti naistekas.) Lühiromaan, lihtne ja kerge lugemine (või peale Müllerit näib see paraja kiirtoiduna?).
Põhimõtteliselt võiks raamatul olla oma pühendunud lugejaskond, tegemist on igati loetava kirjandusega, mis mõnel ajahetkel võiks hingekeeli näppida. Hea kinkeraamat tuttavale, kes suurt ei loe, aga peab end ikka kultuursete huvidega inimeseks. Let's make the world a better place.
“Kui ma nüüd Agnese juurde lähen, siis alatiseks, mõtlesin ma. Seda on raske seletada – ehkki ma teda armastasin, olin koos temaga õnnelik olnud, oli mul ainult ilma temata tunne, et olen vaba. Ja vabadus oli mulle alati olnud tähtsam kui õnn. Võib-olla see oligi see, mida mu sõbratarid olid nimetanud egoismiks.” (lk 86)
sehkendamine
silveri raamatublogi
päevaleht
loen ja kirjutan
raamatutuba
4 kommentaari:
Huvitav lugeda, et naistekas on rämps/kerglase kirjanduse sünonüümiks ;)
Aga rääkides sarjast "Moodne aeg", siis mõtlen, et kuigi Northomb "Jumala lapsepõlv" ja Houellebecq "Võitlusvälja laienemine" ei ole päriselt lemmikud, siis naistekad pole nad kindlasti mitte ja tahan kindlasti lugeda läbi ka "Elementaarosakesed" ja selle Northomb'i järgmise mistandnimioligi.
Milleri "Salakaval valu" jäi mulle väga pikaks ajaks meelde - Burgessist ja Pelevinist rääkimata.
Aga mõtlen mõnikord, et miks peetakse süngust ja halba lõppu ning armastusstseenide puudumist väärtkirjanduse vältimatuks koostisosaks. Stammi muidugi ei ole lugenud.
hmm, ei ütelnud üleüldse, et rämpskirjandus... lihtsalt et kerge lugemine (mis võib tähendada ka muidugi lihtsalt seda, et mingid allhoovused jms jäi mul lihtsalt tabamata jne). mille all mõtlesin vist midagi sellist, et selline a la well-made-play-laadne nähtus - ehk siis teatud värgid-nipid autoril käes, millega suuremat osa lugejaid võlutuna hoida. mis ei ole halb. aga ei ole ka midagi värsket. (ses suhtes stamm midagi ühes kandis beigbederiga, mille raamatu puhul ei saa vaimustusest aru.) just sai nimetatud ka Colette'i naistekaks - aga mis on päris vaimustav raamat.
no ühesõnaga, "moodne aeg" on kuidagi pehme viimasel ajal. lapsed ja mutid ja õnnetu armastus.
On lausa lust kirjutada kommetaare lehele, kus need ülendatakse tarkuseteradeks. Niisiis lisan veel paar sõna.
Kas kirjandus peab raske olema? Ise arvan, et hea kirjandus on alati kerge s.t. sõnakasutus on ladus, raamat köitev ja seda ei pane nii kergelt käest ära.
Kui raamat on raske, siis on ta kas ebahuvitaval teemal, halvasti kirjutatud või halvasti tõlgitud.
Minu meelest antud teemas vihjasid sa lihtsalt väga ääriveeri sellele, et raamat on halvasti kirjutatud - igav. Ei maksa selles naisi süüdistada :)
tjah, olen mõelnud tarkuseterasi teisiti nimetada, ehk kedagi tõesti ehmatab ära.
ei, olen ääriveeri vihjanud sellele, et stammi raamat on klišeelik. ikka armastus ja kuidas selle just kirjanik ära kaotab. see on hästi kirjutatud (mälu järgi ka korralikult tõlgitud), aga selle lugemine ei pannud mul suurt kulmu kergitama (mis on samas ühe lugeja arvamus ja teised lugejad arvavad nii, nagu nad arvavad), seda varemgi mitmes variandis lugenud, ja noh, ei süttinud tulukest.
no naistekas, jah... stampväljend, mida odavalt hea ära kasutada. ja naistekate autorid on nii naised kui mehed (või mehed ja naised, kumb variant praeguses kontekstis mitteseksistlikuna kõlaks). ja nagu eelmises "tarkuseteras" viitasin, siis seesama colette on nö padunaistekas, aga jummalast vaimustav tekst. (ja laiatarbenaistekatestki leiab kõiksugu pärleid).
raskus/lihtsus... nii ja naa, ju. küllaga selliseid tekste, millega algus ei saa käima, ja pärast pidama (hetkel meenub kohe üks john irvingu raamat... uff... "veemeetodimees"). ja vahel taas see köitvus on jube petekas, et nagu mingi hetk avastad, et pole midagi nii hea (no hetkel torkab pähe lukjanenko "öine-päevane vahtkond" - esimene raamat hea, teine raamat pigem pettumus).
mingi vahe tekib ehk sellest, et kas autor on kirjutanud nö tükitööna (a la iga aasta üks raamat) või siis tõesti... iseendale või kuidas-torust-tuleb või mis iganes viisil, et mitte ilmtingimata lugejale mõelda, vaid jääda eelkõige iseendaks - on see siis õnnestunult või mitte. iseasi, kas sellise vahe tajumine on võimalik (ja tükitöö raamatud pahatihti vinged oma meelelahutuslikust seisukohast jne).
hmm, nüüd läks endale jutt segaseks ja parem on lakke vahtida. milleks olla möh.
Postita kommentaar