Selle raamatu väljaandmine on paras projekt. Esiteks on see Triinu Tamme tõlge originaalkäsikirjast - sest nö tavalised väljaanded on teatavate isiklike väljajätetega; teiseks Marek Tamme ülevaade Vilde elust ja mõjust, seda on oma 50 lehekülge, mis omakorda on varustatud 15 lk viidetega. Ühesõnaga, põhjalik töö.
Kõigepealt lugesin läbi Marek Tamme koostatud eluloo ülevaate, sest ega peale nime polnud sellest Boris Vildest rohkem teadlik. Oli see üks elu erinevates riikides, kahe ilmasõja vahelised võimalused ja võimatused; venelasest prantslaseks saamine (või noh, laiemalt võttes maailmakodanikuks. Haridustee tsaari-Venemaalt Tartu noorusaega, sealt edasi Saksamaa kaudu Prantsusmaale. Aga noh, see ja palju-palju enamat on loetav siis järelsõnast.
Vanglapäeviku puhul on ikka küsimus, kellele see õieti kirjutatud on - kas endale või lähedastele või laiemale lugejaskonnale. Nagu kirjast naisele selgub, otsustas Vilde neid märkmeid mitte hävitada ja saata need abikaasale - talle küll tunnistades, et mitmed mõttekäigud või mälestused võivad naisele haiget teha. Ja tõepoolest, mitmel puhul ei saa öeleda, et kõigest sellest vanglas avastatud armastuse oreoolist oleks Vilde varem just kõige meeldivam abikaasa olnud (no sellised eraelulised küsimused jäid küll Marek Tamme poolt käsitlemata).
Ja kui vanglast saadetud kirjade puhul oli selge, et vanglaametnikud loevad need üle enne adressaadile andmist, siis eks samavõrra võis Vilde kahtlustada, et ka vanglapäevik võib sattuda valvurite kätte, seetõttu näib päevikust puuduvat kõik see ühiskondlik tegevus, mille pärast mees üldse vanglasse sattus. No on küll mõned tähelepanekud kättesaadud ajalehtedest ja mõni filosoofilisem märkus ajastust ja võimalikust tulevikust, aga need on tõesti üldised. Muidugi pole võimatu seegi, et üksikkong ja võimalik mahalaskmine panidki mõtlema teistsugustel teemadel.
Ja nii on siin palju arutlusi elust ja armastusest ja religioonist ja surmast ja keelest ja filosoofiast ning nende erinevatest seostest. Seda nii Vilde enda kogemuste läbi kui ka neist paljude raamatute läbitöötamisest, mida ta vangla tingimustes (valgust on vähe!) loeb. Kõik need mõtted, mida Vilde tahtnuks edasi uurida, no neid on akadeemiajagu uurimisteemasid.
Aga jah, lõpuks taandub kõik sellele, et päevikupidaja arvatavalt ikka hukatakse; paistab, et mingi sisemine leppimine sellega oli mehel olemas. Aga kuidas on seda võimalik meil, lugejatel, päriselt ette kujutada.
“Pulma-aastapäev. 7 aastat! Kas ma leidsin abielust seda, mida olin lootnud: teatava õnne? Ilmselgelt mitte. Sellest vaatepunktist on see täielik pettumus. Aga ma leidsin sealt midagi, mida ma ei otsinud ja mis on lõpmatult väärtuslikum - transtsendentse armastuse kogemuse, ime kogemuse. Aga Irene? Tema pettumused on vähemasti sama suured kui minul; tema valu palju rängem, ja ma pole kindel, kas ta teadvustab seda imepärast kogemust.” (lk 19-20)
“Mis on kokkuvõttes minu valdav tunne? Raske vastata, see varieerub. Hetkel ehk see; mitte tunne, et minu vangisolek on paratamatu, vaid et see on sisemiselt vajalik. Ma usun, et elan lõpuks ometi läbi oma suurt seiklust, minu seiklust, see on nagu proovilepanek, milleks kogu mu varasem elu oli ettevalmistus. Proovilepanek on karm ja ma olen selle üle uhke. Ja isegi kui ma läbi kukun, siis olin ometi selle vääriline!” (lk 32-33)
“Kas ma näen nüüd selgemini? Igatahes võin ma täiesti siiralt kinnitada järgmist: 1) ma ei usu individuaalsesse edasikestmisesse, küll aga vaimu igavikulisust; 2) ma ei karda surma, aga armastan sügavalt elu kõigi selle materiaalsete hüvedega, millest olen samal ajal lahti lasknud; 3) ma olen lakanud olemast tark ja saanud (taas) inimeseks, see kaotus on minu suurim võit; 4) mis ka ei juhtuks, ma ei kahetse midagi ja mul pole süümepiinu: kogu mu minevik näib mulle minu olemuse loogilise ja vajaliku arenguna -” (lk 39)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar