18 juuli, 2011

Tõivelemb Vallak – Rõõmupäevad (2002)

Siin siis kolm jutukest, kus autor mängib läbi oma kolm fantaasiat teemal “mis võinuks juhtuda kui” - a) ameeriklased visanuks 1948. a. N.Liidule 70 tuumapommi; b) kui 1990. aastatel oleks toimunud Eestis õige rahvuslik areng; c) kui natsid võitnuks II maailmasõja ja ida-aladel (k.a. Eestis) toimunuks üleüldine germaniseerumine. Nojah, teemad on sellised, et mõtled endamisi, mida paganat autorit peas veel võis ringelda.

Raamatu nimilugu on siis sellest, kuidas Nõukogude Venemaa 70 linna (aga mitte Ukraina? Valgevene?) sai ameeriklastelt 70 tuumatabamust. Arvatavalt Eestile lähim tuumaplahvatus olnuks Leningradis, ja noh, peale sellist raketisadu arvatavalt 60 aastat hiljemgi terve Ida-Euroopa rahvastik meenutaks Tšernobõli siilikesi ja muid mutante. Aga see selleks, Vallaku eestlasi sellised asjad ei koti. Peale tuumapommide plahvatusi ja linnade maalt pühkimist nõudis USA N.Liidult tingimusteta kapituleerimist ja vangide vabastamist jne. Ameeriklaste motiivid olid üllad nagu ikka:

“Muidugi – Ameerika ei saanud rahulikult pealt vaadata, kuidas Venemaal hävitati süstemaatiliselt kõigi Ida-Euroopa rahvaste parimaid inimesi, tippintelligentsi.” (lk 12)

Nojah, Eestis haaravad võimu metsavennad ja muud rahvuslik element ning need venelased, kes pole sooritanud otseseid kuritegusid eestlaste vastu, saadetakse loomavagunites üle piiri. Nagu Vallaku fantaasias kombeks, puhkeb õitsele õige Eesti riik. Ja nagu ikka, on siingi hunnik reaalseid tuntuid inimesi tegutsemas. Tekst hakkab liginema poolearulise haiglasele sonimisele. Tuleb siiski tunnustada autorit, kes järelsõnas hindab ameeriklaste sellist tuumapommitamise plaani pisut rängaks. Tõepoolest.

“Pildikesi vabast Eestist” on autori tutvustuse järgi kirja pandud u 1992. aastal – tollane fantaasia sellest, milline võiks olla elu Eesti Vabariigis 10 aasta pärast (niisiis 2002) – ehk nüüd ligi 20 aastat hiljem on päris huvitav näha, millist arengut mõni inimene EV-le ootas. Võimul oleks ERSP ja kui õieti aru sain, oleks tegu pea politseiriigiga (lk 28-29) – kui ikka pätt on parandamatu, korraldavad riigiametnikud omakohuse jms. Eestisse tulevad rõõmsate massidena väliseestlaste järeltulijad, sest neid on aastakümneid selleks kasvatatud; millegipärast eelistavad nad Saaremaa kanti. Ja muidugi tarmukas lastevorpimine. Majandus püsib vist eestluse elurõõmul. Et autor kujutleb end loo peategelasena, on igati rõõm näha, et ta leiab endale Siberist küüditatute hulgast noore kauni rinnaka blondiini naiseks – algselt lootis ta küll mõne väliseestlanna võtta, aga sobib ka naine, kes pole nii emantsipeerunud jne. Ja sellega magus fantaasia lõpeb ja algab – nagu ikka – autori järelsõna, kus siunatakse venelasi ülbuse ja eestlasi selgrootuse pärast.

“Kuldsed kuuekümnendad” on lõpuks heaks võõrutusraviks Vallaku fantaasiailmadest. Toimub sulnis suvekohtumine Gatšina rüütlimõisas, kus erukindral Soodla võõrustab oma poega, Hjalmar Mäed, Henrik Visnapuud ja luuletaja kaht noort austajannat. Saabub teade Hitleri siitilmast lahkumisest ja mehed meenutavad viimastel aastakümnetel juhtunut.
Natsid võitsid maailmasõja ja nagu lubatud, koloniseerisid ida-alad Uuraliteni. Need eestlased, kes idarindel võitlesid, said tasuks parunikohad kolhoosides ja mõisades (nagu siis Soodla Gatšina rüütlimõis) laial endisel Venemaal (teadupärast slaavlased ei ela enam seal). Mis veelgi enam – sõja järel toimus aarialike rassitunnustega rahvaste laiali pillutamine (nt baltisakslased said oma mõisad ja maad tagasi) ja seeläbi keeleline ühtlustamine – kõik rääkigu saksa keelt. Ja 20 aastaga ongi eesti keel kultuurkeelena enamvähem kadunud (ja Vallak muidu viriseb teistes tekstides, et 50 aastat nõukogude okupatsiooni on eestluse sama hästi kui hävitanud). Et tegemist kuldsete kuuekümnendatega, siis teadagi mõni kultuurikorüfee on tiibu avamas:

“Meie noortel luuletajatel, kes ongi juba saksakeelseina üles kasvanud, on aga eriti hea. Kogu maailm teab Paul-Eerik Rummot ja Viivi Luike. Luige lüürilised värsid on eriti hinnatud Jaapanis, aga ka Viini noorsoo hulgas. Päris nooruke Johan Viiding on vallutanud Berliini kabareed. Mul on küll pisut muret tema pärast – ta väljendub vahel selliselt, et Gestaapo võib hakata tema vastu huvi tundma.” (lk 45-46)

Ahjaa, milline kohustuslik Vallaku teksti element on mainimata...? Mis muud kui teksti lõpetab vananeva Visnapuu threesome blondi ja brünetiga.

Ütleks, et see on haige raamat. Kui eelmises raamatus on teatav camplik hoog ja trall (kuni järelsõnani, mis vajub vihkamissohu), siis selles trükises on lihtsalt kõik kuidagi... tuksis.

ulmekirjanduse baas

7 kommentaari:

sven vabar ütles ...

Kuule sa peaksid hoopis sellise polli tegema: "Kes on kõige hullem?
a) Anders Behring Breivik
b) Muammar Gaddafi
c) Jüri Lina
d) Tõivelemb Vallak"

sven vabar ütles ...

Ja üldse, vaadates hr kolme lugemisvõimet, võiks ta (või miks mitte ka mõni teine loterii autor) ette võtta Anders Behring Breiviki 1500-leheküljelise "manifesti". Ma praegu vaatasin, et see link, mis hommikul veel Postimehes oli sellele kirjatükile, enam ei tööta, aga kuskil ta kindlasti veel ripub. Isegi tõmbasin alla, võin saata. See on muidugi potentsiaalselt ikka päris ohtlik kirjutis. Kasvõi juba üksikasjalike pommivalmistamisõpetuste tõttu.

kolm ütles ...

põen short attention spani ehk üle viie sekundi ei suuda arvutiekraanilt teksti lugeda.

ohtlikkus hakkas lahjenema, kui muudkui räägitakse unabomberi originaalist jms.

sven vabar ütles ...

eks jah seda annab ikka välja printida. ja eks meediakanalid hakkavad kindlasti sellest tekstist niikuinii nõrkemiseni jaurama.

ja eks kindlasti kõik need pommitegemise õpetused vesinikupommini välja ripuvad juba ammu netis. ainult et nüüd saavad nad märkimisväärset publicityt.

kolm ütles ...

need on saanud ulatuslikku reklaami 90ndate keskpaigast alates.

Franz ütles ...

"ja noh, peale sellist raketisadu arvatavalt 60 aastat hiljemgi terve Ida-Euroopa rahvastik meenutaks Tšernobõli siilikesi"
Aga kui palju N. Liit omal ajal tuumapommi katsetusi korraldas. Igatahes tunduvalt rohkem kui 70. Asjakohane animatsioon:
http://www.geekosystem.com/every-nuclear-explosion-time-lapse/

kolm ütles ...

Noh, ausalt öeldes mind hämmastas, millise ennastmõistvusega autor ise sellist stsenaariumi (70 pommi 70 linnale) käsitles, veider naivistlik õhin (nojaa, järelsõnas ta siiski võttis õhinat vähemaks).