Mattheuse mälestused oma üpris keerulisest pereloost, kus segaduse põhjustanud II maailmasõda. Ja surnud lähedased, kes autorit saadavad. Ja Tiibeti Surnuteraamat, mille abil lahkunuile palveid esitada. Selliste mälestuste lugemine paneb ikka mõtlema, kui siiras nüüd autor on, kui palju on siin ilukirjandust (viimane peatükk Gautama suremisest on muidugi selgelt eristuv). Ühesõnaga, kui tahad kainestuda keset melu ja möllu, loe seda raamatut, tõsine värk (soundtrackiks võiks soovitada ...And You Will Know Us by the Trail of Dead, aga samas see pole nii hea bänd) väikse kuiva huumoriga.
No tegelt pole mul midagi öelda selle raamatu kohta.
“Aeg on näidanud, et rääkimata asjad takerduvad hinge sügavusse. Ent kunagi kerkivad need uuesti pinnale ja need tuleb ikka lahti harutada – kellegagi, kelle jaoks see on niisama oluline. Ja kui too keegi on surnud, tuleb rääkida surnuga. Tundub, et nad on läinud, aga tegelikult on nad endiselt siin, meie keskel, mälestustes, asjades meie ümber, teistes inimestes, takerdunud vahepealsusse. Ent võib-olla surnutest rohkem takerduvad elavad inimesed, kes mingil põhjusel ei suuda end vabaks mõelda või vabaks tunda. Ikka on valus ja mingi seletamatu nukrus painab. Kus on küll see õpetaja või guru, kes teejuhina juhatab meid läbi meie enda nukruse, nii nagu ta juhatab bardo vahepealsusse takerdunud surnu uude ümbersündi.” (lk 29)ekspress
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar