Naiivsevõitu lugu sellest, kuidas keskealine endine politseiuurija Mart ei oska enda elule uut suunda leida ja otsustab kuritegelikul teel oma tulevast elujärge parandada – ehk siis panka röövida. Muidu oli tavaline uurija, aga näe, niipalju elukogemust kõrva taha kogunenud, et oskab pankade ja sisejulgeoleku krüpteeritud side jms pealt kuulata. Aga ei ole head halvata ehk siis Mardi mantlipärija, värskelt küpsenud nooruke uurija Ervin kipub Mardi ja ta kaaslaste jälgedele sattuma. Siiski pidid oma varasid Mardi gängile loovutama nii üks kommertspank kui ka vist riigipank vms. Raamatu filosoofiline selgroog paikneb vast lk 151-154, kus ekspolitseinikust kurjam selgitab oma kuritegude motiive. Aga ma ei oska seda kokku võtta.
Ja muidugi paras ports trükinäpukaid, needki süvendavad lugemisjärgset flegmaatilisust.
“Erilist usku tal aga sellesse operatsiooni ei olnud. Linnas on inimesi üle kuuesaja tuhande ja politseinikke vaevaline tuhat, siis jah, sellise vahekorra juures kõiki just ei kontrolli. Tegelikult on see vist riigi õnn, et enamik inimesi ei viitsi neile vastu hakata ja kuulab, kõrvad lontis, ametnike veidrusi, sest vastasel juhul võiks valitsus oma kohvrid kokku pakkida ning viimase kokkuvarastatud rahaga musta auku sõita. Ervin märkas oma mõttes kuidagi suuri üldistusi tekkimas. Jah polnud need valitsejad nii suured vargad midagi, lihtsalt oskasid olemasolevaid võimalusi teistest paremini ära kasutada.” (lk 120)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar