“Alguses arvas too mees, et olen külmkapp. Ta vaatas mu üle ja leidis, et olen veel täiesti töökorras külmkapp. Rõõmuõpetaja oli tugev mees ja mina polnud kuigi suur külmkapp. Ta vinnas mu õlale ja kandis oma koju. Hakkasin tema köögis tööle. Hoidsin Rõõmuõpetaja punased sõstrad ilusti jääs ja piimapakid parajalt jahedad. Rõõmuõpetaja rõõmustas minu üle ja patsutas mind mõnikord möödaminnes. Alguses sellest isegi piisas. Aga juba varsti hakkasin ootama tähelepanu ja tunnustust. Tahtsin olla midagi hoopis rohkemat kui tarbeese. Tahtsin uuesti iseendaks saada. Kuidas küll?” ("Rõõmuõpetaja", lk 32)
Eelmine aasta Kangro, nüüd Ehin, nii need naised loobivad kive tardunud konnatiiki ning nopivad kulda ja karda. Tekstid Armastusest ja Naiselikkusest, millest lugemine veab mind ebakindlale pinnale ja nii, ning nagu ei tahakski raamatust midagi öelda (ja ei ütlegi, nagu näha). Üleannetult võiks mainida, et Ehini proosa on kui segu Heinsaarest, Aedmast ja mingist omamütoloogilisest värgist – muinasjutud, mis sobiksid näiteks mehele oma naisukesele uneeelseks ettelugemiseks (sellist tegevust võiks nimetada new weird romantikaks, parafraseerides üht muusikastiili), laused pole keerulised ega midagi, aga pagan teab mis mõtted hiljem unesegaselt moodustuksid, arvatavasti süveneks anarhia transpordisüsteemis.
Kuna viimasel ajal olen vaid proosalist proosat lugenud (tõsi küll, püüdsin just Tohvrit veerida, aga see ninnunännutamine viskas kiirelt siibrisse), siis ajuti tekib tunne, et ei saa aru, millest kirjutatakse, külm hingetus/ebamaisus seguneb naiselikkustsunamiga (ja need elevandid!), ja seda on natuke palju mu tursunud ajule; ikka naine ja mees ja ürgihad, taas ja uuesti, õhupuudus ja vaheldusvaesus. Mõnes tekstis paneb Ehin liialt palju segast ja lühidusest hoolimata muutub tüütuks (nt “Neli uisutajat”). Ööülikoolis on üks loeng, kus Ehin räägib vetelkõndimisest, ent vabandust, just juhiti sellele tähelepanu ja pole jõudnud kuulata. Sest äkki saab muidu targemaks.
Luulekogu ei lugenud, sest raamatukogu levitab neid eraldi. Hmm.
“NÜÜD ONGI SEE KÄES
Nüüd ongi see käes. Täna naeratasin esimest korda võltsilt. Nii tundus lihtsam. Samal hetkel lõi äkiline tuulehoog mu maja otsaakna puruks. Kilde kokku korjates tundsin kurbust selle vana hea Eesti-aegse aknaklaasi pärast, mida ei saa enam kunagi terveks teha. Ja selle pärast, et kakskümmend aastat olin suutnud võltsnaeratusest hoiduda, aga nüüd tegin seda siiski.
Tund aega hiljem tegin seda jälle ja õhtul kolmandat korda. Mu tõsisesse iseolemisse tekkisid praod ja iga uus võltsnaeratus oli parandamatu pragu mu aususe otsaaknas. Veel paar teeseldud naeratusgrimassi, siis käib klirin ja sügistuuled lõõtsuvad sisse.” (lk 85)
sehkendaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar