Tekste võib vist nimetada sotsiaalmajandusliku koega muinaslugudeks. Ühiskonnakriitiline! Ja nii. Vabar on piisavalt hull ja vajaks hädasti kedagi, kes ta tekstide keelelist külge vähe siluks, mis muudaks tekstid loetavamaks – kui aus olla, siis segab lugemist. Autor vist imiteerib muinasjutu keelt (ehk siis rohkem jutustamist ja vähem möla), ent see tekitab üllatuslikult olukorra, kus on kokku lükatud palju veidra ehitusega lauseid, mida pole just lihtne jälgida ja nautida. Tekstides napib kas poeetilisust, stiili või kergust (no ühtlane segane stiil on iseenesest olemas, aga see on selline nišitoode, mis vajab sama veregrupiga lugejaid) – ühesõnaga, rohkem õhku ja pause ning loomulikumaid lauseid. Ja mis küll juhtus avaloos “Sinisilmne lugu” - lugu on lugu kuni põlenguni, peale mida toimub (mulle) arusaamatu lagunemine, kogunevad kõiksugu asjapulgad, kes räägivad peategelasest sabatut juttu kui mingist triksterist vms. Mingi hetk tuleb ise enda tekste võõra pilguga vaadates näha, mis sobib, mis mitte; kõik pole kuld, mis hiilgab.
Nojah, käesolev postituski särab sellisest mõtteselgusest, et endalgi on piinlik.
2 kommentaari:
Tänud arvustuse vääriliseks arvamise eest!
Mõnegi teesiga siin arvustuses olen 118% nõus: muuhulgas on arvustuse kirjutaja õigesti tähele pannud, et jutulõng takistab iseenda lugemist, sisaldades keerukavõitu grammatilisi/loogilisi kombinatsioone ja sisulisi/vormilisi pöördeid. Vähemalt oli nendega kavas segada tänapäeval kombeks saanud liiga kiiret lugemist, mille käigus sisu üle ei mõelda. Head meelt teeb, et too temp õnnestus. Kuid autorina ei eita, et tekst võib kohati veidi triikimist vajada, sest kokku susserdatud sai see raamatuke nö kirjutamisrõõmust, ilma lootuseta kasumisse jõuda...
Ühiskonnakriitilisuse osas on lood nii ja naa. Kui seda mõista mitte traditsioonilises, mässulisuse mõistes, siis võib selle iseloomustusega samuti päri olla - ses võtmes et tehakse kuigivõrd kriitikat massi- ja muidumeedia levitatavate käibevalede suhtes.
parimate tervitustega, Mart Vabar
Noh, teksti avaldamisega tuleb paratamatult arvestada, et kirjutamisrõõm on heal juhul pool "tööst", ülejäänu on nüri (aga vajalik) toimetamine-toimetamine-toimetamine. Eks see ole muidugi mu naiivne arvamine.
Aga tore, et temp õnnestus.
Postita kommentaar