Üks ütlemata kurb lugu ja täiesti sisutu postitus sellest raamatust (nagu viimasel ajal kombeks ja nagu järgnevadki šedöövrid). Kui nüüd pingsalt järele mõelda, siis ei oska öelda, millisest valupunktist see näidend räägib. Tekst on olemas ja funktsioneerib, aga ei ütle nagu midagi. Käib üks pidev psühhotrauma alternatiivneuropsühhohaiglas mehistumisraskustega meestele, murtakse luid ja kiiritatakse ja vägistatakse vaimu ja keha; ju siis lavastaja annab oma nägemuse. Ja milleks see jutustaja Misel õieti vajalik on, lisab ainult melodramaatilisust (või noh, nagu romaani puhul täheldus, meeldib autorile maneerlikkus). Hea, et enne romaani lugesin, on teine erksam kui siinne noorpõlvekatsetus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar