Mats Traat – Irdinimene (1967)

Huvitav tekst. Traat kirjutab justkui konventsionaalselt kolhoosielust, aga peategelane Ollimar on veidralt nihkes (ehk siis kuulsast kuldsete kuuekümnendate vaimust kantud tegelane – tol ajal polnud keegi tavaline ja muru oli roheline), tahab teine jõhkralt aus olla ja pühenduda masinatele. Ja saab selle eest karistuse – peale õnnetust voolab silm välja. Aga mees ei jäta, lõhub aga sildu enda järel ja kaotab vist usu tulevikku. Sotsrealistlikku vaimustust tegelasgaleriist ei leia, inimestes puudub säde, positiivne energia – heal juhul paneb karjerism silma särama (nagu telemees Ükspuul); aga muidu loidus, loidus (Siberist tagasitulnud ja taludest ilmajäänud keskmisest kolhoosnikust õnnetumad, või noh, natuke kahjulik element). Ollimari ja Elna suhe on nii krobeline ja idutu, et Pilcheri austaja hüppaks selle lugemisel meeleheitest peaga vastu seina. Ja milline müstiline lõpp. Ja Kreatiivmootor laulab “ih, äh, uh, äh, irratsionaalne!”.

“Võib-olla õnn on nagu võilill. Kui sõidad traktoriga lähedalt mööda, pudenevad ebemed iseenesest laiali,” seletas traktorist mõtlikult.
“Inimene ei ole ju traktor,” väitis Elna loiult.
“Keegi ei tea, kes ta on või mis ta on,” vaidles traktorist vastu. “Kuulake nende eitede juttu. Kas nad pole eluaeg rühmanud nagu traktorid. Ja kuhu nad on välja jõudnud? Liinibussi, mis viib neid haiglast koju. Nii ähvardab minna meie kõikide elu, kas tahame või mitte.”
“Ma kardan õudselt vanadust. Jubedalt,” sosistas Elna.
“Peitke pea tiiva alla ja ärge mõelge millestki. Nii on kuradi kerge, kõik näib roosiline ja ilus. Ja olete igavesti noor.”
“Aga teie?” (lk 42)