Kui järele mõelda, on Vadi oma põlvkonna autoreist vist edukaim – ports raamatuid ja lugejamenu, kõiksugu lavastused ja näidendid ja muusikal ja stsenaariumid ja veel raadiotöö (minu teada ei kirjuta veel vaid kommertsseriaale). Selline on edukas autor ja tõepoolest, miks mitte, inimestele ta loome meeldib või astutakse sellega neile konnasilmadele. Nostalgiliselt mainiks siiski veelkord, et tädi Anne on Vadi senise loome tipp ja siinsed näidendid ei küündi selle tasemeni ep mitte, tegemist on autori otsingutega, või noh, pilgariga. Aga kuidas kellele.
Esimesest näidendist pole suurt midagi rääkida, sest see on vanamuttidest ja Vadi paneb nad põdema sügavaid hallutsinatsioone.
ELVIS2: Ma üldse ei imestaks, kui ta arvab, et meie olemegi ainult selleks, et kui keegi tuleb Elvise järele, siis saab ta meid ette lükata, et teda ennast kätte ei saadaks.
ELVIS3: Mul on hirm! Ma kardan niimoodi surra, kui keegi ei tea, kes ma tegelikult olen. Ja tema jääb alles ja siis kõik arvavad, et see on tema, kuigi see olin mina... Ja see kõik võib kohe juhtuda! (lk 68)
“Elvis oli kapis!” on siis teadagi kapist välja tulemise lugu (milline hiilgav nali!). Ei, miskit muud – Elviseid on rohkem kui vaja (massipsühhoos), ja noh, vähemaks neid näidendi jooksul jääb (aga saabub Kuningas, kel reaalsusprobleem (siiski minevikust, mitte paradiisist)). Raamatu tagakaas reklaamib, et Vadi paneb sürri, ja tõepoolest, nii ongi. Minu lemmiksürriks oli ühe Elvise lagunemine tekstist välja. On näha, et autor on loonud maailma, kus ta tunneb end väga koduselt ja mõnusalt (nagu peakski), aga ausalt öeldes mulle see rahmeldamine suurt korda ei lähe (huvitav, kas Vadi vaimustus samamoodi siis, kui kirjutas Georg Otsast), ei tekita lugemispinget. Ent teistele pakub, ja tõepoolest, ei imesta kummastunult.
Mis viib edasi mõttele, et ikka pagana vinge, et Vadi on hoopistükkis head proosat kirjutanud, mida tõesti soovitaks lugeda. Olenemata aastaajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar