06 oktoober, 2011

Marie von Ebner-Eschenbach – Aforism on pika mõtteahela viimane lüli (2007)

Järjekordne... lugemisvara. Sest mõelda ei viitsi. Ja suurt ei tsiteeri siin aforisme kirjandusest või meeste ja naiste suhetest. Sest, milleks?

Nõrga inimese kaastunne on tuluke, mis ei soojenda. (lk 8)
Isegi kõige tagasihoidlikum inimene on endast paremal arvamusel kui tema parim sõber. (lk 8)
Sa tahaksid teada, mida su tuttavad sinust räägivad? Kuula, mida neil on öelda inimeste kohta, kes on väärt rohkem kui sina. (lk 18)
Mõõdupuu, mida me asjade puhul rakendame, on meie oma vaimu mõõt. (lk 26)
Isegi kui me meelitusi ei usu, võidab meelitaja meid ometi enda poole. Me tunneme alati teatavat tänulikkust selle vastu, kes võtab vaevaks meile meelepärasel kombel luisata. (lk 28)
Mida lühem usinus, seda pikem päev. (lk 29)
Põhimõtteliselt on iga õnnetus ainult täpselt nii raske, kui raskeks seda peetakse. (lk 31)
See, et teistel inimestel õnne ei ole, tundub meile vägagi loomulik, see, et meil endil seda pole, alati käsitamatu. (lk 32)
Kunst kätkeb allakäigus, mis pöördub kire kujutamisest pahe kujutamiseks. (lk 34)
Kui ööbikud laksutamise lõpetavad, hakkavad ritsikad siristama. (lk 35)
Viljatu on see, kellele ühtki mõtet pähe ei tule; igav on see, kellel on paar vana mõtet, mis talle iga päev uuesti pähe tulevad. (lk 37)
Seisma jäänud kell, mis on iga päev kaks korda õiget aega näidanud, vaatab aastate möödudes tagasi pikale õnnestumiste reale. (lk 40)
Õnnelikud orjad on vabaduse kõige kibestunumad vaenlased. (lk 41)
Ükski koolnu ei ole paremini maetud kui kustunud kirg. (lk 41)
Kui need, kes meile järgnesid, meil enam kannul püsida ei suuda, on nad veendunud, et oleme teelt eksinud. (lk 48)
Me vihkame oma vigu – kui kohtame neid teiste juures. (lk 55)

Kommentaare ei ole: