Sarnaselt “Hyperioni langusele” (kus on ülijutustaja kübriid oma unenägudega) on siin (ja tegelt ka “Endymionis”) nagu üks ülijutustaja ehk Raul, kes on siis omandanud Aenaelt mälestuste nägemise võime (ehk surnute ja elavate keele) ja seeläbi siis jutustab Schrödingeri kassina vangipõlves takkajärgi (ettejärgi ongi sutt raske jutustada – kuigi! - ulmekirjandus või nii) juhtunust eri tegelaste kaudu – kes võivad olla ka üpris marginaalsed (no kuidas kellele). Raamatu sündmustik on natuke laialivalguv või siis liialt laiahaardeline, eks see tekst vähe new age või emo ole, kui läheb Aenae missiooniks, kõik need eri vendade ja eluolluste sõprused ning maailmakõiksuse sünergia jne. Aga noh, nagu teada, on üks armastus üks üleütlemata tore asi.
“See, kui sa oma armastatut esimest korda alasti näed ja tunda saad, on üks puhtamaid ja jäägitumaid ilmutusi selles elus. Kui universumis leidub mõni õige religioon, siis see kas hõlmab selle kokkupuute tõde või jääb igavesti õõnsaks. Kehalise armastuse jagamine selle ainsa ja õigega, kes seda armastust väärib, on üks väheseid absoluutseid hüvitusi inimese elus, mis korvab kogu valu, leina, piinlikkustunde, üksilduse, idiootsuse, kõik kompromissid ja saamatuse, mis on inimelu lahutamatu osa. Kehalise armastuse jagamine selle ainuõige inimesega korva hulga puudusi.” (lk 368)
Raamatus on vast kaks kohta, mis tõrguvad kujutlusele (heas mõttes) allumast – ehk siis Rauli langemine sellel atmosfääriplaneedil ja teiseks muidugi Heidikute Tähepuu kirjeldus. Ent tore, kui on mida ette kujutleda. Ja 666. lehekülg on oma numbrit väärt. Mille pärast Veristaja sinna Silenuse hauale nii hardunult jäi? Vabandust, et pole selle tetraloogia taaslugemise puhul ühegi raamatu loost kirjutanud, no juhtus noh. Ja eesti tõlgete kaanekujundused pole nagu üldse head.
“Naatsareti Jeesus sisenes Siduvasse Tühjusse. Me teame seda. Tema hääl on üks selgemaid nende hulgast, kes räägivad surnute keeles. Ta jäi sinna küllalt kauaks, et jõuda vastutuse ja püüdluse järgmisele tasandile – elavate keele õppimiseni. Ta õppis selle piisavalt hästi selgeks, et kuulda sfääride muusikat. Ta jõudis voogavatel tõenäosuslainetel küllalt kaugele, et näha omaenese surma ja oli piisavalt vapper, et seda mitte vältida, kuigi ta oleks seda võinud. Ja me teame, et ta õppis – vähemalt üks kord, ristil suremas olles – tegema seda esimest sammu – liikuma läbi ja üle Siduva Tühjuse aegruumivõrgu, ja ilmus oma sõpradele ja jüngritele tulevikus, mitu sammu edasi sellest hetkest, kus ta surres ristil rippus.” (lk 424)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar