Raamat tuletab kenasti meelde, et kohaliku popmuusika tundmine algab endal mingisugusest Vennaskonnast ja varasemast pole suuremat aimu ega huvigi, et mida Ruja või Graps või Grünberg on teinud – lihtsalt liiga palju muud on avastada (jah, madalalaubalisus). Aga noh, huvitav on neid varasemate plaatide lühikäsitlusi lugeda. Vanamoodsa inimesena tuleb tunnistada, et üheksakümnendate jaburus ja eksperimenteerimine on takkajärgi lõbustav lugemine. Ent päkapikudisko on hirmus küll, ja need sponsoritega plaadikujundused... rõve.
Ei saa öelda, et Juur esitaks just tasakaalustatud Eesti popmuusika ajaloolise ülevaate – nii on pea pool valikust (ehk 49 albumit) sellest aastatuhandest, ja natuke kaheldav on, kas Lõhmuse iga mõttekam produtseerimine peab just esindatud olema. Nojah, eks samas olegi viimasel kümnendil ilmunud kõiksugu helikandjaid kõige kvantitatiivsemalt. Möödaminnes võiks mainida, et ehk võinuks valikus olla Ans. Andur, Bullfrog Brown, Kago, Kreatiivmootor, Lobsand Dorje, Pastacas või siis sellised 90ndate superreliisid nagu “Sue Darling” või Dallas/Zahir split. Aga onupojapoliitika üle ei vaielda ja tore, et mõnigi nullindate “indieime” välja jäänud (mitte et ma ei saaks aru, et tegemist on Juure igati subjektiivse valikuga, eksole). Igal juhul, lahe chill out lugemine, vahest ehk pisut seksistlik.
“80ndatel tähendas moodne popp süntesaatoreid, elektritrumme ja rütmimasinaid, aga ka riietust ja soenguid, mida ei varem ega hiljem poleks ükski normaalne inimene nõustunud vabatahtlikult kandma. Koguni vuntse ja vurrukesi peeti au sees.” (lk 52)
“Edastades sõnumit Kurt Cobaini enesetapust, pidas riiklik uudisteagentuur ETA 1994. aasta aprillikuus vajalikuks teatada: “ETA hinnangul oleks popmuusika tasemele tunduvalt kasulikumad olnud Haddaway, DJ Bobo, Pearu Pauluse, Axl Rose'i, Heldur Jõgioja, Bryan Adamsi jne enesetapud.”
Uudisloo autoriteks oli kaks alternatiivse muusikamaitsega praktikanti – Rain Tolk ja Marek Kallin. ETA andis poistele kinga ning maksis Paulusele ja Jõgiojale 25 000 krooni valuraha. Haddaway, DJ Bobo, Axl Rose ja Bryan Adams protesti ei avaldanud.” (lk 95)
“Nagu kõik korralikud inimesed, nii on ka Lõhmus vana hevifänn. “Disko meeldis mulle aastani 1987. Edasi ma kuulasin hevi, ansambleid W.A.S.P., Iron Maiden, Mõtlik Ruu,” pajatas ta intervjuus SL Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kergele, kes polnud kuulnud ansamblist Mötley Crüe, küll aga oli liiga palju “Karupoeg Puhhi” lugenud.” (lk 121)
rada7
bukahoolik
vikerkaar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar