Vuorineni tekstist on igasugune huumor ja värskus üsna edukalt haihtunud ning alles on jäänud kõiksugu noku- ja kakanaljad ning täiskasvanuile garneeringuks rajult lapsik rämeporno; kõige selle lugemine on kui vabatahtlik IQ alandamine. Lugu siis järgmine: on aasta 1985 ja teadatuntud Kristian on 17-aastane ja töötab homobaaris (mitte et ta teaks seda) diskori ja köögiabilisena. Kuna paha isa Otto sundis teda mitu korda “Apocalypse Now” vaatama, otsustas naiivsugumürsk protestiks asendusteenistusse astuda – kus ta lõpuks määratakse sõjaväeosa lasteaia kasvatajaks. Kus muuhulgas on laps, kelle kaptenist isaga oli Kristianil kutsealustekomisjonis õige suur tüli. Kapteni kättemaks tuleb, ja verine. Aga noh, tööst vabal ajal kakleb noormees Ottoga ning peab kepimaratoni armsama ja armukesega (kellest lõpuks saavad lesbisõbrannad jne).
Võiks sedastada, et sulest välja imetud tekst. Kõiksugu napakas huumor jms on üldjuhul tore, aga selle raamatu puhul on nagu raske seda leida või endale tajutavaks muuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar