Kaks lühikest lugu üksindusest. Lühikest, ent seda tihedamat ja põhjalikumat. Süskindi romaan „Parfüüm“ – lugu absoluutse lõhnatajuga õnnistatud koletisest – on mu mälus ka paljuski lugu üksindusest. Marginaalsuse piiri taha sattumisest vms ja sealsest üksindusest. Nii et kui huvitab üks Süskind, soovitan julgelt ka teisi.
Seda enam, et tegu pole mingi pateetilise igavusega. (Mitte et oskaks näidet millegi sellise kohta tuua, eksole.) Ikka ergastav iroonia ja enesekindel ekstsentrilisus. Meenub näiteks Houellebecq või Kehlmann, kui otsida, kellega kõrvutada. Ses mõttes ka sarnane, et tekstis on mingi armutu ja metoodiline läbikomponeeritus. Valitud teema kirjutatakse kannatlikult ja armutult kuni ammendumiseni läbi. Aga üldiselt: üksildased tegelaskujud nukkerkoomilistes situatsioonides, milles fokusseerub isikliku kõrval ka sotsiaalsem plaan – kui nüüd Süskind kuivalt ja entsüklopeediliselt paika panna.
*
Raamat sai ostetud loo „Kontrabass“ pärast, see mulle ikka väga meeldib. Riiklikus orkestris kontrabassimängija ametit pidav härra valmistub oma 95-protsendiliselt heliisoleeritud korteris õhtusele kontserdile minema. Riietub, võtab paar õlut ja jutustab. Vormilt mononäidend, guugeldades võib leida, et kord-kaks on Eestiski seda lavastatud.
Algus on bravuurikas. Avan õlle ja esimesel leheküljel antakse kuulata Brahmsi Teist. Kolmandal lausutakse: „See, milleni ma jõuda tahan, on konstateering, et kontrabass on kindlalt kõige tähtsam orkestripill üldse.“ Järgnevad tõestused, pilli demonstratioon, ajalooline ülevaade pilli arengust, mõtteid muusikast ja muust. Ent juttu satub tasapisi ka kibedamaid noote: tüdimust pilli vastu, pettumust elus ja nooruses valitud tees. Lausa muusikaantropoloogilise esseena arutletakse muusikutest, erinevatest loomenatuuridest, karjäärist, staaridest, naistest ja meestest, ebaõiglusest. Jõutakse võrdluseni ühiskonnast kui orkesrist, sellest ebaõigluse ja frustratsiooni struktuurist. Oleme poole peal, kui kulminatsioonina toimub üks suurem varing: „Kontrabassistina – andke mulle see väljend andeks – olete igas mõttes viimane pask.“ (45) Kataklüsm. Häving. Muidugi pole asi ainult kontrabassis. „Kui Schubert oli nii vana, kui mina, siis oli ta juba kolm aastat surnud.“ (74) Võtan lonksu õlut. Pool lugu on veel ees.
*
„Tuvi“ peategelaseks on mees, kes on teatud põhjustel eemaldunud ühiskonnast ja elust ning on kapseldunud rutiini ja puugilikult vaesesse olmesse. „Ta ei otsinud mugavust, vaid kindlat peavarju, mis kuulus temale ja ainult temale, mis kaitses teda elu ebameeldivate üllatuste eest ja kust teda keegi enam ära ajada ei saanud.“ (83) Ja seda ikka otseselt kohe, radikaalsel moel. Kõik ongi korras – no ja siis ilmub üks pisike räpane mass bioloogilist siblivat ainet, mis keerab mehe elu täiesti pea peale. Tuvi.
Huvitav on see lugu just selle poolest, et see kombib piire, milleni üksindus ulatuda saab. Otsitakse piiri, kus võiks nentida, et maailmast on juba liiga kaugele oma üksindusse triivitud, tagasi ei pääse. Ja ühtlasi on see ka lugu inimese hämmastavast kohanemisvõimest. Pääseb või pigem kisub ikka tagasi, üsna võimatu on kõigest loobuda. Kuni veel hing sees on.
Hoiatuseks peaks mainima, et see on seda tüüpi intensiivne ja painav tekst, mida lugedes võib endalgi süda kiiremini põksuma, peopesad higistama ja paanikahoog kohuma hakata. Sel puhul pakutakse siis mingit lõpmatult pisikest ja tumma, aga kosmiliselt massiivset ängi. Õnneks või kahjuks on tekst kiire ja lühike – ja mõju pole pikaajaline. Aga no siiski: ettevaatust, südamehaiged.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar