Olen seda raamatut mitmeid kordi lapanud, aga lemmikuks on jäänud ikka see tsitaat, mis teosega esmakohtumisel silma kargas ja valgustust pakkus:
“Alljärgnevalt vaatan tagasi 1993. aastale kartuli seisukohalt. Aasta oli muutuste- ja sündmusterohke, peeti mitu kordaläinud õppepäeva ja seminari. Suursündmuseks sai 6. oktoobril Adaveres toimunud kartulilaat.” (“Milline oli möödunud kartuliaasta”, lk 70)
Salapärased tulnukad Eestimaa põldudel:
““Viineriks” või “Sardelliks” on rahva hulgas hakatud kutsuma pikerguse, pisut kõvera kujuga kartulisorte. Neid on mitu. Mõni neist on kollase sisu ja koorega, osa heledama sisuga. On ka punase koore ja helekollase sisuga variant. Nende õiget päritolu ei teata.” (“Kartulisorte EVIKA kollektsioonist”, lk 78)
Nojah, tegelikult raamatut kaanest kaaneni ei lugenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar