Uued sihid (1949)

1949. Märtsis on toimunud küüditamine, sundkollektiviseerimine on pärast paari aastat saanud sisse lõpliku hoo, ning suvel avaldatakse kolhooside loomist ülistav ja propageeriv kirjanduslik koguteos „Uued sihid“ (raamatu impressum ütleb, et raamat on ladumisele antud mais ja trükkimisele antud juulis – neid andmeid on nõukogudeaegsete raamatute puhul huvitav vaadata, sest ladumise ja trükkimise vaheline lühike aeg viitab raamatu olulisusele ametlikus plaanis, nende kuupäevade pikk vahe aga viitab vahepeal toimunud toppamisele tsensuuris ning vihjab, et algsest käsikirjast on midagi kärbitud või muudetud; on olemas raamatuid, kus see vahe on üle pooleteise aasta). Kui lugeda nt sama aja Loominguid, avaneb troostitu pilt maad võtvast nõiajahist, mis jubedamatel puhkudel muutub jahiks iseenese peale (avalikud patukahetsused oma varasema loomingu või hiljutiste väljaütlemiste eest – mis muuseas ei pruukinud päästa repressioonidest, näiteks Hugo Raudsepp kirjutas pika artikli, kus ta enda varasemat loomingut kritiseeris, kuid suri paar aastat hiljem ikkagi vanglas). Päris repressioonid – põlu alla panek või halvemal juhul vangistus – on veel tulekul, need algavad partei 1950. aasta märtsipleenumist, mis pani käima puhastused nii kultuuritegelaste hulgas kui ka poliitilises ladvikus (nn juunikommunistide põlvkonna aeg saab sellega otsa).

Selline on raamatu taust. Raamat ise pakatab optimismist ja positiivsusest, kohati tekib lausa vahitornilik meeleolu. Raamatu koostaja on Paul Rummo, kes on raamatusse kirjutanud ka koguteost avava nimiluuletuse ning veel kaks programmilist luuletust.

Kes siis kirjutasid ja milline oli nende positsioon enne ja pärast raamatu ilmumist (see ilmumishetk oli suhteliselt pöördehetkel, nii et raamat koondab ka varstiseid põlustatuid, ma ei teagi, kas raamat ise äkki sellise autorite koosseisu pärast löögi alla ei sattunud)?

Paul Rummo ise oli raamatu ilmumise ajal 40-aastane, 1940. aastal oli olnud uue Riigivolikogu liige, sõja ajal Venemaal tagalas, kuni 1953. aastani ametikohtadel Kunstide Valitsuses ja riiklikus kirjastuses, seejärel vabakutseline. Nõukogude Eesti preemia 1950, teeneline kultuuritegelane 1952, viljakas raamatute ja antoloogiate koostaja (ühena viimastest esimene Underi-kogumik Nõukogude Eestis 1981).

Debora Vaarandilt on siin poeem „Talgud Lööne soos“ (selle viimane osa on teadagi Valgre lauluna tuntuks saanud „Saaremaa valss“), luuletused „Rohke saagi meister“ ja „Lähme lauldes nurmedele!“ (viimane jäljendab rahvalaulu, kusjuures ilma otseselt päevakajaliste märksõnadeta) ning poeem „Tagamõisa randadel“ (huvitav on, et siingi on üheks tegelaseks sõdurpoiss Ivan, nii nagu „Saaremaa valsiski“ keerutab keegi kuldtärniga noormees linalakk-neidu). Raamatu ilmumise ajal 33-aastane, oli 30ndate lõpus oma esimese mehe Aadu Hindi kaudu tutvunud marksistlike vaadetega, läks 1940 uue võimuga kaasa, sõja ajal Venemaal tagalas, pärast sõda vabakutseline, uue eesti nõukogude luule esileedi, teeneline kirjanik 1954, rahvakirjanik 1971. Legendaarseks on saanud tema 50ndate keskel toimunud pööre „lihtsate asjade“ suunas, mis on ta teinud üheks eesti luule suurte poetesside reast.

Hans Leberechtilt on katkend jutustusest „Valgus Koordis“, mis oli kolhoosipropagandistliku kirjanduse esikteos. Raamatu ilmumise ajal 39-aastane, Peterburis sündinud, lapsepõlves Eestis elanud, kuid hariduse saanud 30ndail Nõukogude Venemaal, isa represseeriti 1937 ning ta ise pidi seetõttu pooleli jätma kirjanduse õhtuülikooli, osales sõjas, oli pärast sõda Tallinnas ajalehe „Sovetskaja Estonia“ ajakirjanik, alates 1951 vabakutseline, teeneline kirjanik 1959. Kõik oma teosed kirjutas algselt vene keeles ning tõlgiti eesti keelde. Sotsrealismi esikuju eesti proosas. Suri juba 1960.

Juhan Schmuulilt (tollal veel sellise nimekujuga) on poeem „Kuidas Koguva küla käis punavooris“ (mis on punavoor – see oli rongkäik, millega kolhoosid viisid vilja riigile), luuletus agarast pioneerist „Mina ka!“, luuletus „Joosep Maltsa eluloost“ (kuidas kehvik leiab õnne kolhoosist) ning koguteost lõpetav katkend „Poeemist Stalinile“ (mille kohta – nagu üldse tollase kommunismi-religioosse kirjanduse kohta – võib soovitada Jaan Unduski Smuuli-peatükki „Maagilises müstilises keeles“). Raamatu ilmumise ajal 27-aastane, sõja ajal Punaarmees, pärast oluline funktsionäär ajakirjandusväljaannetes ja Kirjanike Liidu esimees 1953. aastast kuni oma varase surmani 1971. Kõrgelt auhinnatud – Nõukogude Eesti preemiad 1949, 1950 ja 1959, Stalini preemia 1952, Lenini preemia 1961. Teeneline 1955, rahvakirjanik 1965. Sula-aja saabumisest alates rahvapärane ja ehe talent nii pajataja kui luuletajana (minu isikliku arvamuse poolest on Smuuli mittepropagandistlik luule ikka väga andekas).

Karl Sinijärv on kirjutanud olukirjeldused (see oli žanr, mis tuli koos nõukogude võimuga ning kujutab endast kergelt ilukirjanduslikus laadis pikemat ajakirjanduslikku proosat, vastab laias laastus nüüdisaja ajakirjanduse „feature“ ehk „olemusloo“ žanrile) Mulgimaal asuvast „Ühendatud Jõu“ kolhoosist ja Harjumaal asuvast Sangari kolhoosist. Raamatu ilmumise ajal oli Sinijärv 33-aastane, oli NAKi juht 1949. aasta juunini, kirjandusse tuli 1948 põhiliselt olukirjeldustega, sai veel 1950. aasta algul komsomoli kirjandusauhinna, kuid seejärel sattus ametliku põlu alla, misjärel eemaldus kirjandusest, omandas EPAs agronoomi kutse ning oli EPA õppejõud, jõudis 1960ndail kandidaadikraadi ja dotsendi positsioonini.

Felix Kottalt poeem „Algus“. Raamatu ilmumise ajal 39-aastane, sündinud Tartus, kuid pere rändas Venemaale juba tsaariajal, seega kogu haridus ning töö (õpetajana) Nõukogude Venemaal, 1944 tuli Tartusse, kus oli paar aastat ülikoolis marksismi-leninismi õppejõud, seejärel vabakutseline Elvas. Oli samuti üks olulisi sotsrealistlikke luuletajaid, kuid kirjutas ka lasteluulet; olulisima jälje eesti kultuurilukku on aga jätnud Majakovski viljaka tõlkijana.

Johannes Semperilt on poeemid „Kolhoosi sünd“ ja „Esimesed sammud“ ning katkend näidendist „Murrang“. Raamatu ilmumise ajal 57-aastane, 1917 oli esseeride partei liige (samal ajal Siuru liige), 1919-20 Eesti Asutavas Kogus, seejärel tegutses kirjanduselus ja teaduses, oli Varese valitsuse haridusminister, ENSV hümni sõnade autor (pöörakem tähelepanu, et tolles 1945. aasta filmilõigus eksponeeritakse veel vabalt Tartu Kalevipoja-monumenti, mis oli ju Vabadussõja ausammas; nagu viimatistes Akadeemiates ilmunud Tõnu Tannbergi kirjutatud ENSV hümni sünnilugu valgustavast artiklist avastasin, kasutati tegelikult veel paar aastat pärast sõdagi aeg-ajalt ka vana Eesti Vabariigi hümni), seejärel Kunstide Valitsuse juhataja, sõja ajal Vene tagalas, Kirjanike Liidu esimees 1946-50, teeneline kirjanik 1945. 1950 sattus repressioonide alla, heideti parteist ja Kirjanike Liidust välja, rehabiliteeriti 1955, misjärel avaldas võimutruu romaani 1940. aasta sündmustest „Punased nelgid“; rahvakirjanik 1964. Kummaline mees, kes ühendas endas vasakpoolse maailmavaate, kõrge kirjandusliku eruditsiooni ja mõneti dekadentlik-härrasliku kirjandusmaitse ning kelle poliitiline konjunkturism tekitab teatavaid kahtlusi.

U. ja A. Kohver on koguteosesse andnud peatüki valmivast romaanist „Üks neist päevist“. Autoreist ei tea rohkemat, kui et neid ja nende romaani mainitakse ühes tollases Loomingus – nad olid NAKi liikmed ning NAKis arutati nende romaani. Romaan jäi lõpuks vist ilmumata, sest raamatukogukataloogides seda pole. Peatükk näitab, et tegu on külaneiu päevikuga, kes paneb kolhoosi rajamisel toimuvat kirja propagandistliku õhinaga.

Mart Raud on kirjutanud väga pika (65 lk) poeemi „Maa kasvab“ - värsitehniliselt väga vaheldusrikas teos, kasutatud on väga erinevaid meetrumeid ja stroofistikke. See on juba lausa värssromaan, kus kolhoosi loomise looga on läbi põimitud progressiivsete noorte õnneliku lõpuga armastuslugu. Raamatu ilmumise ajal 46-aastane, oli juba Eesti Vabariigis endale kirjanikuna nime teinud, 1940 läks kaasa uue võimuga, oli 1941 hävituspataljonis, sõja ajal Vene tagalas, pärast sõda peamiselt vabakutseline, sai mitu Nõukogude Eesti preemiat, 1946 teeneline, 1972 rahvakirjanik.

Muia Veetammelt on poeem „Uudset“, mis kirjeldab ühe lesestunud vana talumehe pöördumist kolhoosi rüppe. Raamatu ilmumise ajal 42-aastane, oli eesti ajal seotud töölisteatriga (mis teatavasti peegeldab teatavat vasakpoolsust), Saksa okupatsiooni ajast põllutööline Harjumaal, 1948 tuli Tallinnasse ning pühendus kirjanduslikule tegevusele. Sai 1950 küll kolhoositeemalise näidendiga näidendivõistluse auhinna, kuid teose ilmumine keelati miskipärast. Avaldas kuni 90ndateni luulekogusid, lasteluulet ja tõlkeid.

Hugo Raudsepp – jutustus (õigupoolest novell) „Hilineja“, mis räägib ühest talunikust Mutikast, kes on algul kolhooside suhtes skeptiline, kuid lõpp on lootusrikas – ta on lõpuks ääri-veeri kolhoosi astumise avalduse kirjutanud ning kolhoosi esimees arutleb, et „kui uudismaid kividest ja kändudest puhastatakse ja soid kuivaks ja kohedaks saadakse, küll siis ka Mutikal see paha põhjavesi alla lastakse, mis takistab teda viljakas uue aja inimene olemast“. Raamatu ilmumise ajal 66-aastane, 1917 oli olnud esseeride partei liige, seejärel teenekas draamakirjanik („Mikumärdi“ ja mis kõik veel), Saksa okupatsiooni ajal saadeti Tartust „välja“ Elvasse, üks näidend keelati Saksa ajal ära, nõukogude aja tulles püüdis küll uuele võimule meelepäraseid tekste luua, kuid selle hinnaks oli loomupärase ande ja huumori kokkukuivamine, lõpuks arreteeriti 1951 ja suri aasta pärast Kaug-Idas ning maeti teadmata hauda.

Hugo Angervaks on kirjutanud luuletused „Sügismõtteid“ ja „Sügis“ - deklaratiivsevõitu ja üldsõnalised, aga teine neist on märkimisväärne oma regivärsijäljenduse poolest, mis küll parasjagu lonkab. Raamatu ilmumise ajal 46-aastane, pärisnimega Eduard Päll; läks 1918 noore poisina Punaarmeesse ning jäi pärast Vabadussõda Venemaale, tegi seal väikestviisi teaduslikku ja kirjanduslikku karjääri, 1940 tuli Eestisse, kus tegutses poliitilisel tööl – oli rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja ehk teisisõnu ENSV asepeaminister, kompartei propagandasekretär, 1947-50 Ülemnõukogu esimees. Seejärel jäi ilmselt võimuintriigide hammasrataste vahele, kuid otseste repressioonide osaliseks ei saanud – ülejäänud elu oli ta Pedas ning Keele ja Kirjanduse Instituudis teadustööl, saades 1969 teeneliseks teadlaseks. Kõige selle kõrval tegutses luuletaja ja proosakirjanikuna. Viimaseks jõuliseks etteasteks jäi 1969. aastal nn eksistentsialismi-poleemika algatamine, mis oli stalinistliku kirjanduskriitika viimane ohe Eestis.

Osvald Toomingalt on kaks teksti. Esiteks jutustus „Koolamäe Robinsonid“ - mees tahab kolhoosi astuda, naine aga pole nõus oma loomi kolhoosi lauta ära andma, õhus on juba abielulahutus, kuni naine järsku kolhoosiga lähemat tutvust tehes meelt muudab ja oma lehma oma käega kolhoosi viib. Teiseks olukirjeldus Eesti esimesest sotsialistliku töö kangelasest Karl Isakust, kes töötas Sõmerpalu sovhoosis. Raamatu ilmumise ajal oli Tooming 36-aastane, oli juba gümnasistina pahempoolsete vaadete pärast koolist välja visatud, tegutses enne sõda ajakirjanikuna, Saksa okupatsiooni ajal oli aasta aega vangis (kirjutas sellest hiljem romaani „Pruuni katku aastail“), pärast sõda töötas Rahva Hääle ja Loomingu juures, sai 1949 isegi Nõukogude eesti preemia, kuid saadeti 1951 Venemaale sunnitöölaagrisse (süüks ajakirjanduslik tegevus Saksa ajal), 1955 vabanes ning oli vabakutseline kirjanik. Tema poja Jaan Toominga mitmete omaaegsete kuulsate lavastuste („Põrgupõhja uus Vanapagan“, „Rahva sõda“ jt) instseneeringud on pärit Osvald Toomingalt.

Kersti Merilaas, jah, ka tema, luuletus „Kevade tulek“: talumehed peavad uue kolhoosikorra üle aru, järelduseks „Mõistus ütleb – mine kaasa, / sest et süda tunneb tõtt“ (tahtmise korral võib sellest ju mitmemõttelisust välja lugeda). Raamatu ilmumise ajal 36-aastane; temagi oli 1932 vasakpoolsete vaadete eest gümnaasiumist välja heidetud, 30ndate lõpus oli Tartus üks arbujaist, elas vabakutselise-elu, 1950-55 Kirjanike Liidust välja heidetud ja avaldamiskeelu all, hiljem tunnustatud poetess, tõlkinud saksa väärtluulet.

Richard Rohult on romaanikatkend „Uue elu lävel“, kus kolhoosimeelne poeg saab oma ema lõpuks uue korraga nõusse. Raamatu ilmumise ajal 58-aastane, tuli kirjandusse juba 1913, oli Vabadussõjas Eesti Vabariigi ohvitser, 20ndate lõpus pidas ebaõnnestunult talu ning oli vekslivõltsimise eest 1930-32 vangis, seejärel vabakutseline. Oli päris viljakas kirjanik, märkimisväärselt ühiskonnakriitiline, pärast sõda kirjutas peamiselt loomajutte lastele, täiskasvanute kirjandus ei leidnud eriti soodsat ametlikku vastuvõttu; suri 1950. aastal.

Aira Kaalu luuletus „Õeste seltsis“ kiidab ühismajandi eeliseid üksiktalupidamise ees. Raamatu ilmumise ajal 38-aastane, 1940 läks kaasa uue võimuga, sõja ajal Vene tagalas, pärast sõda ülikoolis marksismi-leninismi õppejõud, 1950-55 põlu all (ka parteist välja heidetud), hiljem vabakutseline luuletaja ja prosaist, teeneline 1971. Oli muuseas juba enne sõda tudengina sõlminud lähedase sõpruse Uku Masinguga, mis ei katkenud ka hilisematel aegadel.

Valeeria Villandilt luuletus „Valgus majja“, mis kirjeldab paisu ehitamist jõele, et küla saaks oma elektri. Raamatu ilmumise ajal 25-aastane Kirjandusmuuseumi töötaja ja ülikooli eesti filoloogia tudeng, NAKi aktiivne liige, hiljem oli mitmete ajakirjandusväljaannete juures tööl (kõige pikemalt Loomingus), avaldanud kolm luulekogu. Minu põlvkonnale on tema nimi pähe kulunud vene multikate eestikeelsete versioonide tõlkijana („tõlkija Valeeria Villandi, toimetaja Luule Žavoronok“).

Paul Viiding on kirjutanud luuletuse „Lõikus“ - eriline tekst selle poolest, et vormiliselt on see aleksandriin. Raamatu ilmumise ajal 45-aastane; enne sõda Veljestosse ja arbujate seltskonda kuulunud luuletaja, novellist ning raadiotöötaja (siit ilmselt ka tema tütre Mari Tarandi elupikkuse raadiotöö algtõuge), Saksa okupatsiooni ajal tõmbus tagasi talutööle, pärast sõda astus parteisse ja oli tegev Kirjanike Liidu ametnikuna, 1950 aga heideti nii parteist kui Kirjanike Liidust välja, misjärel oli peamiselt vabakutseline; Kirjanike Liitu võeti tagasi 1956, parteisse ta enam ei läinud; suri juba 1962.

Rudolf Sirgelt on katkend jutustusest „Otsustav pöörak“, mis kirjeldab ühe väiketaluniku elu alates nõukogude võimu tulekust läbi Saksa okupatsiooni kuni kolhooside loomiseni. Raamatu ilmumise ajal 45-aastane, pärit vaesest töölisperest, marksistlike vaadetega juba noorusajast saadik, käis 1930. aastal reisil Nõukogude Liidus ja kirjutas sellest reisikirja, pärast kaitsepolitsei huviorbiiti sattumist ja abiellumist tõmbus tagasi ning oli 30ndate lõpus lausa Välisministeeriumi pressiametnikuna tööl, 1940 oli aktiivne uue võimu pooldaja, 1941 küüditati ta pere (nagu välja tuli, eksikombel, kuid oma peret nägi ta uuesti alles 1945), oli Saksa okupatsiooni alguses natuke aega vangis, pärast sõda vaheldumisi vabakutseline ning Loomingu või Kirjanike Liidu palgal. 1956 ilmus suurromaan „Maa ja rahvas“, mis sai eesti romaani väljajuhatajaks sotsrealismist ning kus esmakordselt eesti nõukogude kirjanduses kujutati küüditamist. Teeneline kirjanik 1957.

Erni Hiirelt on vormiliselt rafineeritud, kuid sisult kõmisevavõitu luuletused „Uuele tõusule“ ja „Uus kevad“. Raamatu ilmumise ajal 49-aastane; alustanud futuristina, seejärel olnud eluläheduslane, 30ndail pooldas Pätsi poolt propageeritud töö-eestlust, seejärel nõukogude korra pooldaja, sõja ajal Vene tagalas, 1945-60 Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastutav sekretär (st sama, mis praegu on Berk Vaher ja varsti Piret Bristol), elu lõpus vabakutseline Tallinnas.

Hilda Täht on kirjutanud novelli „Kiil“; kes on autor, ei tea (võib-olla samuti keegi noor NAKlane), novelli sisu on aga mõjub üsna creepylt – üks talunik, kelle maad on kiiluna jäänud ümbritseva kolhoosi sisse, ei taha kolhoosiga ühineda, sest ootab ikka veel poega, kes pole sõjast tagasi tulnud, ning loodab talu talle pärandada; lõpuks aga saab ta teate, et ta poeg on Punaarmee kangelasena hukkunud, mispeale vana isa astub kolhoosi.

Aadu Hint on kirjutanud olukirjelduse Pärnumaa kalakolhoosist „Vaal“; ta on oma jutus läbivalt kasutanud Tammsaare Andrese ja Pearu rivaalitsemise motiivi – nüüdsel ajal oleks nood vingamehed ühiselt maad harinud. Huvitav on, et Hint tsiteerib (küll autorit mainimata, aga eks seda teati tollal niikuinii) Underi ballaadi „Orb“ („Maadligi, vettligi maja“ jne) – olid veel ajad, kus see tsensuurist läbi pääses. Raamatu ilmumise ajal 40-aastane, oli juba eesti aja lõpus marksistliku ringi liige, 1940 uue Riigivolikogu liige, sõja ajal Vene tagalas, seejärel kutseline kirjanik, üks olulisemaid nõukogude eesti prosaiste, eelkõige oma romaaniepopöaga „Tuuline rand“ (1951-66). Hindist on viimasel ajal huvitavalt kirjutanud Toomas Haug (Looming 2010/1 ja Haugi enda viimatine raamat).

Raamatus on ka kaks kirjutist kolhoosnikelt endilt. Valgamaa „Oktoobri Võidu“ kolhoosi esimees Jaan Raudsepp kirjeldab seda, kuidas asjad nende ühismajandis on korraldatud ja kuidas sealsed üksiktalunikud on algsest vastuseisust hoolimata hakanud kolhoosi eeliseid nägema. Harjumaa „Uue Elu“ kolhoosi esimees Harald Olbrei on asisem, kirjeldab arvuliselt oma kolhoosi tulemusi ja tööplaane. Internetist on näha, et Raplamaal on Olbreil tänini legendaarse kolhoosiesimehe maine, kelle 100. sünniaastapäeva 2006. aastal isegi avalikult tähistati.

Raamatut illustreerivad tollase sotsrealistliku nõuetele vastavad kunstiteosed: Richard Sagritsa ja Evald Okase maal „Varade ühistamine kolhoosi asutamisel“, I. Streblovi joonistus „Kolhoosi asutamine“, Okase tušijoonistus „Kevadkülvi ettevalmistamine Sangari kolhoosis Harjumaal“, Ernst Hallopi maal „Tõukarja lüps Väimelas“ (ma ei imestaks, kui nende naiste üheks modelliks oleks minu loomakasvatajast vanaema, kes tollal just Väimelas tegutses – seal oli juba eesti ajast saadik põllutöökool, mis nõukogude ajal sai sovhoostehnikumiks), Enn Roosi kipsbüst Karl Isakust, Richard Uutmaa maal „Rehepeks“ (milles õigupoolest pole otseselt midagi kolhooslikku, sama hästi võiks see kujutada rikka talu rehepeksu) ja Oskar Raunami plakat „Suurendage loomade arvu! Noorkarja hea hooldamine tagab karja kõrge tootlikkuse!“. Koguteose kaane on kujundanud Paul Luhtein (miskipärast on nood sõjajärgsed „vormilt rahvuslikud“ ornamendid mind mingil kummalisel kombel ikka võlunud, näiteks Tallinnas Hobujaama trammipeatuse juures oleval suurel pruunil majal Narva mnt 2 on sellised ornamendid peal).

Mis maal tollal tegelikult toimus, milline maaelu kriis tollal aset leidis, ühismajandid virelesid algusaegadel üsna rängalt – sellest annab päris hea pildi Rein Järliku kunagine (1986-89) saatesari „Viiekümnendad“ - ma ei tea, kas see on kuskilt netiarhiivist kättesaadav (ise ei leidnud), aga osi sellest on hiljem kordusena telekas ikka näidatud. Hilisemad ajad on küll pisut teistsugused, minu mulje järgi võib alates 60ndatest rääkida ikka suhtelisest maaelu õitsengust, kui oli võimekas kolhoosiesimees või sovhoosidirektor, süsteem hakkas toimima ja kohati üsna viljakalt. Praegu on maaelu väga kehvas seisus, ja selle üks olulisi põhjusi on 90ndate alguses teoks tehtud uus järsk süsteemimuutus, millest maaelu polegi päriselt toibunud – tasub vaid pisut maakohtades ja metsavahedes ringi käia: Eesti on kaetud kahekordsete hilisvaremete kihiga, esmalt metsa kasvanud vanad taluasemed (Eesti metsades on ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid taluvundamente), seejärel võsa vahel lagunev kolhoosi- ja sovhoosiarhitektuur (üks tuttav välismaalane ütles pärast bussiga Tallinnast Tartusse sõitu, et ta nägi masendavalt palju mahajäetud hooneid, tal jäi mulje, nagu mingi katastroof oleks toimunud).

Lugesin tõesti kogu selle raamatu läbi, väga suures kontsentratsioonis järjest lugedes hakkas katus natuke küll sõitma, ses mõttes on tegu ikka pooleldi kirjandusliku psühhedeeliaga. Mõnes kohas olid lehed veel lahti lõikamata, nii et võin uhkusega öelda, et olin esimene inimene, kes selle eksemplari 62 aastat pärast ilmumist kaanest kaaneni läbi luges (laenasin raamatu Lutsust – see on muuseas üks Lutsu raamatukogu eeliseid, et sealt saab vanu raamatuid koju võtta).