Jutustamise muutus võrreldes eelmise raamatuga on üpris muljetavaldav – esmateos on pea eepiline voolamine, siis siin on vägagi tormiline möll, siuh-säuh vahetuvad vaatepunktid, mineviku vaatlemise asemel tormab mõni hoopis tulevikku võitlema, on selline peadpööritav seikluste karussell; kõike seda möllu markeerib kasvõi peatükkide ehitus – palju-palju lühemad eelmise raamatuga võrreldes, esimeses pooles näiteks suisa mõneleheküljelised, raamatu teises pooles hakkavad peatükid üldse hajuma eri kangelaste lugudeks: ühesõnaga, justkui GRR Martin ülehelikiirusel (või siis vastupidi – nagu Martin saanuks puuga pähe enne oma sarja kirjutamist). Tegevus toimub enamvähem reaalajas, mis mahub mõnda päeva. Ainult et... enamasti läbi ülijutustaja Severni unenägude. Finaal on üpris müstiline ja lõpp päris pateetiline.
“Ogapuu tundus koosnevat samasugusest terasest ja kroomist ja kõhrest nagu Veristaja; ilmselgelt tehislik ja samas ometi kohutavalt orgaaniline. Tüve läbimõõt jalamil oli kaks- või kolmsada meetrit, alumised oksaharud olid peaaegu sama jämedad, kuid väiksemad harud ja ogad ahenesid peagi stilettpeenikesteks, hargnedes oma kohutavaid läbitorgatud inimvilju kandes taeva poole.
Võimatu, et selliselt läbipuuritud inimesed kaua elada suudaksid; topeltvõimatu, et nad selle väljaspool aega ja ruumi asuva koha vaakumis üldse elus püsiksid. Kuid ometi nad elasid ja kannatasid. Kassad nägi, kuidas nad väänlesid. Nad kõik olid elus. Ja kõik kannatasid valu.
Kassad adus seda valu nagu võimsat alalävist heli; kurdistavat katkematut valusireeni, nagu vajutaksid tuhanded oskamatud sõrmed tohutul valuorelil mängides tuhandetele klahvidele. Valu oli füüsiliselt nii tuntav, et ta heitis pilgu eretavasse taevasse, nagu oleks puu tuleriit või hiiglaslik valguskiir, mis valu lained selgesti nähtavale toob.” (lk 262-263)
Luulelugemine käib ikka üle kivide ja kändude, nende interpreteerimine on liig mis liig. Ausalt öeldes ei saa senimaani aru, mis see Veristaja on ja mis mõttega need Sargad ajas tagasi liiguvad (ja seda peale enam kui 1000 lk lugemist...). Omamoodi põnev kui tekst praegu ümber kirjutataks / mugandataks (raamat ilmunud 20 aastat tagasi), et “tänapäevastada” tehnilist keelt (no samas peaks seda siis iga 10 aasta pärast uuendama).
Nojah, viited esmalugemise postituses.
“Ma mõtlesin sellele, kui harv nähtus oli viimastel sajanditel olnud märatsev rahvamass: pööbli tekkimiseks on vaja avalikke koosolekuid, ja meie aja avalikud koosolekud kujutasid endast Kogumuse või teiste andmesfäärikanalite kaudu suhtlevaid üksikisikuid; on raske tekitada massikirge, kui inimesi lahutavad kilomeetrid ja valgusaastad ning neid ühendavad vaid sideliinid ja laussideniidid.” (lk 331)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar