Omal ajal seda sarja nagu eriti ei vaadanudki. Ükskõik mis nurga alt uurida, ikka aus rämehuumor, nõukogude ajast pärinevad ajupoolikud aastatuhande vahetuse Eestis, eriliselt vildakas ja raju tollaste olude pildistus (kuigi, kes teab). Samas ei saa öelda, et tegemist oleks vaid perse-tilli-sita-viinanaljadega, eks ikka torgitakse leivalabida ja buldooseriga tollast eliiti ja mentaliteeti – ja seda rämedalt ja jaburalt. Ei ole vist olukordi, mida ei käsitleta või pieteeti tuntaks, selline madala argielu haisev katel – mis on tegelikult päris naljakas. Klišeesid pekstakse oksendamiseni ja selline tampimine mõtlemisel muutub paratamatult, noh, humoorikaks. Võibolla mingis teises meeleolus viskaks kiiresti siibrisse, aga hetkel ajas küll naerma. Mis muidugi ei tähenda suurt midagi.
Zorro ja Uno on siis parajad Batman ja Robin, nõukogudemeelsed joodikdiversandid täielises Eesti Vabariigis, või noh, triksterid või nii; Zorro on kui Ivan Orava õel kaksikvend – küüditaja, kosmonaut, vene julgeolekuohvitser ja muidu impotendist joodik. Kukeke ja ta (minestava) politseiniku karjäär, naistejuuksur Laar ja Maie ja ämm, Aiku ja Pets ja Mürka Perse, kõik mahuvad ühte hoovi. Eriti löövad on Zorro ja ämm, kui sellised, hmm, igikurjad. Mõned juhtumid – Zorro kommunistlik riigipööre, märatsev paeluss Tallinna kanalisatsioonis, raha eest nekrutite värbamine, Veerpalu põgenemine kuulsuse eest, pakutakse seksabi lastetutele paaridele, valitakse Eesti Kauneim Tagumik, valmistutakse president Rüütli vastuvõtule minekuks jne.
Ootamatu, et sellest kõigest pole DVDd välja antud. Ja huvitav, kas kooliteatrites on siinseid sketše tehtud – kasutada neid tõepoolet saaks.
“Paneb maki käima. Hakkab tulema kole muusika. Istuvad ja raputavad muusika taktis pead.
“Pets: Äge! Pane kõvemaks!
Aiku: Mida? Ma ei kuule mitte munnigi!
Pets: Ma ütlesin, pane kõvemaks!
Aiku: Aa, jaa! (Paneb kõvemaks.) Nii on okei või? Rohkem ei lähe ka!
Pets: Normaalne!
Aiku: Mida?
Pets: Ma ütlesin, normaalne!
Aiku: Ma ei kuule mitte sittagi! Räägi kõvemini!
Pets (karjub): Ma ütlesin, normaalne!
Aiku: Jaa, väga normaalne!
Istuvad ja raputavad pead edasi. Vali muusika.” (“Kevade”, lk 166)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar