Indrek Hargla – Frenchi ja Koulu reisid (2009)

Kui esimeses raamatus seigeldi Maavallas ja teises Tarbatus, siis nüüd tehakse üsna suurejooneline Euroopa suvetuur Süvahavvalt Vahemerele; seltskonnaks Koulu, French, Nell ja Imbi. Tekivad uued liitlased ning vaenlastel varuks järgmised nurjatused – ent monarhia võidutseb ja demokraatia saab taas lüüa, tõsi küll, Koulu maksab selle eest kallist hinda. Ainest oleks neljandakski raamatuks, ent paistab, et autoril muud huvid. Ning tõepoolest, mingis mõttes on French & Koulu end praegusel kujul ammendanud.

Kui eelmised raamatud koosnesid kumbki kolmest jutustusest, siis seekordne on enamvähem tellisromaan ehk siis Hargla kukub kirjutama ja kirjeldama ning nii mõnigi kord sooviks, et vähem detaile, üpris tüütuks läheb näiteks Imbi ja Frenchi seiklused ja veiderdamised romaani viimases kolmandikus. Kõik need pettuste (justkui käsiraamatu) kirjeldused ja üleüldse on Imbi liialt karikatuurne, mis muudab teksti selliseks pooltotraks, keerab kraani kinni. Frenchi vaimne tervis nagu degenereeruks raamatust raamatusse, kui algul on terav ja kraps ori, siis viimases raamatus selline lapsikult ilkuv või poolpidune ollus – on selles süüdi Maavalla pikaajaline mõju või armastus Nelli vastu või autori kiiks? Kõik see väldotamine ja Vitalia-Koulusse suhtumine, noh, lapsik värk.

Suvetuuri algul on taas korraks juttu Siurust (ehk siis vaskussist), aga kõik. Takkajärgi jääb arusaamatuks, miks oli vaja sellisel superagendil eelmises raamatu semiootikute juhtumis mõrv sooritada. Huvitav, et tolle maailma taevane võluvägi (on ka olemas looduslik võluvägi) pärineb muistsest õhulaevast, mis kunagi kukkunud Egiptusse (lisaks on alates Wong Li karbi ilmumisega juttu teistest dimensioonidest).

Nojah, igal juhul elagu Maavalla ramm.

“Don Soluzzo ettekujutus Maavalla rahvuslikust köögist oli ilmselt samasugune kõverpeegel, nagu ka Maavallas muu maailma kööki ette kujutatakse. Tema versioon hapukapsast oli äädikasemas veinis hoitud värske kapsas, millele oli ohtralt poetatud basiilikut, tüümiani ja oreganot. Kohupiimakook oli sisuliselt ricottakastmega pitsa. Nell, Imbi ja Koulu noppisid sellest kõik rosinad välja ja mina pistsin need pintslisse. Verivorst ei olnud üldse verivorst, see tähendab, selles polnud tilkagi verd, sest Soluzzo oli uskunud, et verivorstiks kutsutakse seda puhtalt väljanägemise pärast ja tinglikult, nagu härjasilm ei ole tegelikult härja silm, vaid praetud muna (nagu ta ütles), sest oleks ju mõeldamatu, et midagi sellist keegi sööks. Nii et verivorst oli siis variatsioon pepperonist, millesse oli ohtralt pekki topitud. Kama oli minu meelest täpselt see, mis ta pidigi olema – sodine jook jahust ja halvaks läinud piimast, aga teised ütlesid, et ei, see ei ole see, kuid jõid selle viisakusest siiski ära.” (lk 174-175)

“Vitalia sasis Nellil siis kõrvade juurest kinni ja tiris ta kivi taha. Ma ei ole kindel, kuidas kirjeldada neid hääli, kui keegi end libahundist tavaliseks tüdrukuks tagasi pöörab, erootiliseks neid just otseselt nimetada ei saa, aga päriselt ebahuvitavateks ka mitte. Kindlalt saab väita ainult seda, et ma poleks tahtnud seda pealt näha. Kui Nell kivi tagant nähtavale ilmus, üritas ta teha kõik, et näha välja täiesti tavalisena, nagu poleks midagi erilist juhtunud, ja ta üritas ka tähele panemata jätta minu ja Leibo vaidluse selle üle, kas loomadel on kombeks oma ülimat kiindumust väljendada keelega lakkumise abil või mitte.” (lk 600)