Lester del Rey – The Mysterious Planet (1982)

Raamat poistele, kellele meeldivad seiklused ja lendavad taldrikud ning muidu maailmapäästmine. Lugu siis sellest, kuidas korraga avastatakse, et meie päikesesüsteemile läheneb planeet. Jah, tõepoolest, tuleb teine otsesuunaga meie päikesesüsteemi keskele, hetkel küll paiknemas veel Pluuto lähistel, miks ja kuidas see nii on, ei tea, vot ei tea.

“It was probably the last chance for exploration he would ever know. The planets had all been covered, years before; and the stars were still out of reach, and wouldn't be touched during his lifetime. Now a brand new planet showed up – and the best he could do would be to read about it!” (lk 8)

Asja saadetakse uurima sõjaväeline ekspeditsioonilaevastik (kuhu onupojapoliitika tõttu võetakse kaasa tsitaadi autor peategelane kadett Bob), mis peaks seda ilmvõimatult liikuvat elutut planeeti lähemalt uurima – et kas saaks miskit kaevandada jms. Ent teekonnal kohtutakse ootamatult külalistega – kardetud kosmosepiraatide asemel ilmub eiteakust süsimust tundmatu disainiga kosmoselaev, mis militaristide silme all röövib hetkega ühe kaubalaeva tühjaks ning peale seda põgeneb pea silmapilkse kiirendusega ja on immuunne inimkonna superrelvadele. Ohhoo, eksole, mida värki. Vapustatud ekspeditsioon jõuab seejärel Päikese Föderatsiooni kaugeimasse tugipunkti Pluutol ning järgnevad uued kokkupuuted saladuslike mustade superlaevadega – mis pärinevad sellelt müsteeriliselt planeedilt! Tõepoolest, millega tegu? Asja saadetakse uurima üks laevagrupp, mis kogemata kombel satub lahingusse selle salapärase maailma kaitsjatega. On näha, et mustlaevnikud adapteeruvad enam kui hästi maalaste parima relvastusega toimetulekuks. Föderatsiooni asjapulgad on kimbatuses – tuleb võidelda millegagi, mis on ilmselgelt tehniliselt meie teadussaavutustest kaugelt üle. Oh häda, aga veel pole hangunud inimkonna patriootlik kangelasmeel, ning nüüd valmistutakse ilmselgeks kamikazevõitluseks tundmatu jõuga. Kuigi leidub hääli, mis soovivad rahu – sest mõnele vahel tundub, et tundmatud pole ilmtingimata sõjakalt agressiivsed. Ühesõnaga, hakkavad kogunema Föderatsiooni sõjajõud.

Aga asjad lähevad natuke teisiti, sest raamatu kangelased Bob, Simon ja Juan satuvad tundmatute pettusevõrku ning poisid veetakse sellele planeedile, mis on nagu... Maa! Jah, tõepoolest. Tulnukad osutuvad pea inimesteks, kel on mõneti varasem päritolu ühes teises päikesesüsteemis – kus aga kunagi päike hukkus ja seetõttu need paralleelinimesed pidid sealt ära rändama, võttes reisusihiks meie päikesesüsteemi. Selleks kohandati Thule nimeline planeet omamoodi kosmoselaevaks, mis siis aastatuhandeid siiapoole popsutas. Poisid avastavad sõbraliku maailma, mis siiski paistab salakavalalt käituvat. Kas puhkeb sõda kahe inimkonna vahel? Mida noormehed teevad? Kas võidutseb üksmeel?

Nojah, selline pingeline seiklus siis. Et raamat ilmunud 1953. aastal, siis tegelased sellised rõõsad tammepakud – elagu pereideaal ja patriotism ja rõõm maailmaruumi avardumisest. Aga õnneks on tegevustik üpris kihiline ja tegelaste motiivid mitmehäälsed. Naistegelased samahästi kui puuduvad, algul on Bobi kangelaslik ema ning lõpus mainitakse kauneid thulelannasid, kellega ei saa paarituda.