Ei tohi küsida, kumb on parem
kirjanik, kas Indrek Hargla või Tarmo Teder.
Aga siiski.
Ka see lugeja, kes kirjandusega vaid
arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Hargla.
Niimoodi ei tohi küsida!
Ei tohi küsida, kumb on parem
kirjanik, kas Tarmo Teder või Maniakkide Tänav.
Aga siiski.
Lugeja, kes kirjandusega vaid
arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Teder.
See, kes on kirjanduse lugeja,
seevastu...
See, kes on kirjanduse lugeja ja ei
lase ennast petta ametlikust tunnustatusest, teab kindlalt väita, et
Maniakkide Tänav.
See, et Maniakkide Tänav leidis nüüd,
tõsi küll, veidi üleolevas toonis, lõpuks arvustamist Sirbis, on
siin teisejärguline. Ja ka see, et ma ise „Mehitamata inimesi“
küll viievääriliseks ei pea. Aga Sirbis arvustamine, sõltumata
arvustaja pandud hindest, on autorile tunnustus.
Esmajärguline on viimasel ajal Eesti
kirjanduse lugemisel tekkinud arusaam KULKA kahjulikust mõjust Eesti
proosale.
Paljudes muudes maades on arusaam, et
kirjanik peaks kirjutama lugejatele.
Lugeja ostab raamatu ja maksab selle
eest. Arvustused saavad mõjutada konkreetse raamatu müüki.
Eestis see nii ei ole. Eestis
kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle. See määrab
ühe hääletusega kirjaniku sissetuleku. Lugejatest sõltumatult.
KULKA määrab kirjaniku sissetuleku eelmiste raamatute arvustuste
kaudu. Ja kui arvustusi ei ole... siis peab vaene kirjanik arvestama
lugejatega!
Ulmekirjandusel on selline
kirjanduspoliitiline omadus, et ulmekirjanikel ei ole lootustki
loominguliselt KULKAle orienteeruda.
(Muidugi, midagi nad ikka saavad -
mitte piisavalt sellele saamisele keskendumiseks ja piisavalt
lükkamaks tagasi süüdistusi eiramises. Kokkuvõttes parasjagu.
Kuigi mõned rahahädakisalised saavad oluliselt rohkem.
Möödub viis aastat ja kui jälle
esitada keelatud küsimus – kes on kellest parem kirjanik. Ja need,
kes raamatuid loevad, teavad kindlalt - ulmekirjandusest tulev!)
Olla ulmekirjanik on parem kui olla ...
mmm ... (hiina naiste jalgadega ajus) ...
See õpetab kirjanikke kirjutama. See
ulmekirjanik olemine.
Eesti ulmekirjandusel on see hea külg,
et on olemas lugejad. Need annavad autorile ja teistele lugejatele
kiirelt teada, mis läks untsu ja mis oli hästi. Tagasiside õpetab
lugejaga arvestama. Ja seal ulmefoorumistes ei kirjuta ükski
kirjandusprofessor jutu vastavusest kõrgele romaanikunstile (minnes
vaikimisi mööda tuimusest ja igavusest; igavus ei ole teksti
tunnus, vaid lugeja oma ja pealegi on professor ise juba ammu surnud
– surnu igavust ei tunne).
Lugejate mitmekesisusest saab ulmekirjanik ruttu aru.
Lugejate mitmekesisusest saab ulmekirjanik ruttu aru.
Eestis kirjutavad „olulised
kirjanikud“ juba ammu KULKAle.
Tarmo Tedre „Vanaisa tuletorni“
tiitellehelt on lugeda: „Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti
Kultuurkapital.“
Suitsupakil on hoiatus: „Suitsetamine
võib tappa.“
Ja ometi ma lugesin Tarmo Tedre
raamatut. Ja suitsetan ka.
Mõlemast jääb halb maitse suhu.
Tarmo Tedre keelekasutus on nauditav
(jäädes siiski natuke alla Maniakkide Tänava omale). Enamik
raamatust on lopsakat rannakaluri pruuki täis. Häirivad vaid
üksikud kantseliidisähvatused – kaunis looduspilt, haigrud(?) ja
siis korraga „tõusevad seitse isendit lendu!“
See rahvalik keel loob jutu keskel
mulje, et kõik sellisena kirjutatu on peategelase mõttekäik –
raamatu lõpus on mitukümmend lehekülge tavapärasema sõnastusega.
Selge piir puudub, ilmselt läks autoril vahepeal lihtsalt meelest
ära, millises stiilis otsustas ta selle raamatu teha. Ja miks.
Üle lugeda kah ei viitsinud.
Autor oma raamatut (ahh, küll
arvustajad loevad!).
Minu jaoks oli raamatus päris mitu
naudinguga loetavat juppi – kalapüüdmise ja torni ehitamise
detailsed kirjaldused. Matus kah meeldis.
Tülgastust tekitasid lähiajaloo ja
poliitika loengud. Ikka rannakaluri moodi sõnastatult kümned
leheküljed. Nagu ajalehe juhtkiri juba, aga võrreldamatult
pikemalt. Rannakaluri juhtkiri.
(Juhtkirjanik?!)
Kellele see jura suunatud pidi olema,
kelle jaoks ei ole ennastmõistetav taolise mõtteviisi olemaolu? Sealjuures just olemasolu, mitte jagamine. Mõtteviisi muutmist pikaksvenitatud
ajalehega ei saavuta.
Isegi kui on rannakaluri juhtkiri. Romaani topituna.
Isegi kui on rannakaluri juhtkiri. Romaani topituna.
Suunatuse küsimus oli natuke mõttetu: vastus on teada. Kallid kolleegid kirjandusametnikud, kes kirjutavad arvustusi ja hääletavad KULKAs järgmist toetust, neile oli see juhtkiri suunatud.
Neid poliitikaloenguid oli romaanis määratud
toetama tegevustik, kus selgus, et kõik poliitikas osalejad on müüdavad
sead. Peategelane käib koosolekutel, aga on selgusetu, kas ka
valimistel. Tegevuses ja repliikides sõimatakse läbi kõik
poliitilised parteid. Kõige rohkem saab pihta IRL, reform on kohe
järgmine. Põlgusega mainitakse ära ka Keskerakond, Rahvaliit ja
rohelised. Ainuke, kes puhtaks jääb, on Sotsiaaldemokraatlik
Erakond. Romaanis üle lahe avanev vaade Tallinna Sadamale paneb
romaani tegevustiku üheselt paika Jõelähtme valda.
Seal sotsid
püüdlesid küll 2009.-da aasta kohalikel valimistel, millest raamat
on kirjutatud, omavalitsusse – tulemuseks kaks kohta. Rahvas neid ei usaldanud. Seda, et rahvas on loll ja ei oska
õigeid inimesi valida, juhtub ka romaanis kirjeldatud külaseltsi
valimistel alatasa.
(Rahvas on loll ja ei oska õigeid
raamatuid lugeda!?)
Nüüd tuleb kõige tähtsam
etteheide: autoril puudub empaatia enamiku oma tegelaste suhtes.
Mõni tegelane võib olla rumal ja mõni
omakasupüüdlik ja mõni väiklane, aga see peab välja tulema läbi
mõistmise. Kui ühes raamatus on kümneid lehekülgi mõistmiseta
põlgust, siis kaotab raamat inimliku mõõtme.
Ma kulutan lugemisele aega, kohtumaks
inimestega. Ma kohtun autoriga ja ma kohtun tema tegelastega. Kui
reaalses elus keegi keksib mu kõrval ja vahetpidamata tänitab –
vaata teda, tema on tõeline siga, tema tegi nii ja tema tegi naa, oi
kui kole ta on, ja siis, kas tead, lisaks valetamisele ta peksab oma
naist ja joob...
... siis ma püüan seda inimest
edaspidi vältida. Tema ei ole mulle huvitav ja inimesed, keda ta
mulle näitab, ei ole samuti huvitavad.
(Muide, ka Maniakkide Tänava
„Mehitamata inimesed“ pole põlgamise-patust prii. Aga seal on
seda kordades vähem – no kolm-neli lehekülge, maksimum viis.)
Mis seal raamatus siis veel oli –
palju ropendusi ja üks mõjuv rohelise sittumise kirjeldus.
Keda huvitab roheline sittumine, lugege kindlasti (ja tehke
järele). See on kusagil umbes esimese kolmekümne lehekülje sees,
edasine lugemine sõltub juba sellest, kas autor on suutnud teid
veenda... pooleli jätta saab alati.
Lähen hambaid pesema.
Naljakas tähelepanek.
Kõrge kunsti austajad arvavad, et
arhitektuuris peaks rakenduma sama – kui ikka tellija ei taha
ehitada kõrge kunsti reeglite kohaselt, siis peaks KULKA seda
ehitust toetama.
Eriti eramute puhul.
4 kommentaari:
Mingi kenderiaan siin jälle, et kulka on halb ja mõnitab loomeinimesi vä?
"Paljudes muudes maades on arusaam, et kirjanik peaks kirjutama lugejatele."
Niipalju kui ma arusaan siis nt Ameerikas kirjutab kirjanik kirjastusele teasereid. Selliseid alguseid või peatükke, mille alusel otsustatakse, et kas võetakse raamat ette või ei.
"Ulmekirjandusel on selline kirjanduspoliitiline omadus, et ulmekirjanikel ei ole lootustki loominguliselt KULKAle orienteeruda."
Kulka on ulmekirjandust tohutult toetanud, ma mõtlen tõesti tohutult. Mant, Belials, peatselt tulev Bergi kogumik, Tuumahiid, Tsaar, Täheajad jne jne. Ilma kulkata meil neid ei oleks.
Aga ulmekirjanik on loomulikult parem olla, saab märksa huvitavamaid ja piiridevabamaid tekste kirjutada. Ma vahel tunnen neile reaalsuse raamidest ahistatud kirjameestele lausa kaasas ning "Maniakkide Tänav" on ilmselgelt Eesti viimaste aastate kõige olulisem ulmekirjanik.
PS: Ma ei tea miks ma Maniakkide Tänava jutumärkidesse panin, ilmselt väsimus.
Postita kommentaar