Tarmo Teder: Vanaisa tuletorn

Niimoodi ei tohi küsida!

Ei tohi küsida, kumb on parem kirjanik, kas Indrek Hargla või Tarmo Teder.

Aga siiski.

Ka see lugeja, kes kirjandusega vaid arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Hargla.

Niimoodi ei tohi küsida!

Ei tohi küsida, kumb on parem kirjanik, kas Tarmo Teder või Maniakkide Tänav.

Aga siiski.

Lugeja, kes kirjandusega vaid arvustuste kaudu tuttav, teab kindlalt väita, et Teder.

See, kes on kirjanduse lugeja, seevastu...

See, kes on kirjanduse lugeja ja ei lase ennast petta ametlikust tunnustatusest, teab kindlalt väita, et Maniakkide Tänav.

See, et Maniakkide Tänav leidis nüüd, tõsi küll, veidi üleolevas toonis, lõpuks arvustamist Sirbis, on siin teisejärguline. Ja ka see, et ma ise „Mehitamata inimesi“ küll viievääriliseks ei pea. Aga Sirbis arvustamine, sõltumata arvustaja pandud hindest, on autorile tunnustus.

Esmajärguline on viimasel ajal Eesti kirjanduse lugemisel tekkinud arusaam KULKA kahjulikust mõjust Eesti proosale.

Paljudes muudes maades on arusaam, et kirjanik peaks kirjutama lugejatele.

Lugeja ostab raamatu ja maksab selle eest. Arvustused saavad mõjutada konkreetse raamatu müüki.

Eestis see nii ei ole. Eestis kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle. See määrab ühe hääletusega kirjaniku sissetuleku. Lugejatest sõltumatult. 

KULKA määrab kirjaniku sissetuleku eelmiste raamatute arvustuste kaudu. Ja kui arvustusi ei ole... siis peab vaene kirjanik arvestama lugejatega! 

Ulmekirjandusel on selline kirjanduspoliitiline omadus, et ulmekirjanikel ei ole lootustki loominguliselt KULKAle orienteeruda.

(Muidugi, midagi nad ikka saavad - mitte piisavalt sellele saamisele keskendumiseks ja piisavalt lükkamaks tagasi süüdistusi eiramises. Kokkuvõttes parasjagu. Kuigi mõned rahahädakisalised saavad oluliselt rohkem.

Möödub viis aastat ja kui jälle esitada keelatud küsimus – kes on kellest parem kirjanik. Ja need, kes raamatuid loevad, teavad kindlalt - ulmekirjandusest tulev!)

Olla ulmekirjanik on parem kui olla ... mmm ... (hiina naiste jalgadega ajus) ...

See õpetab kirjanikke kirjutama. See ulmekirjanik olemine.

Eesti ulmekirjandusel on see hea külg, et on olemas lugejad. Need annavad autorile ja teistele lugejatele kiirelt teada, mis läks untsu ja mis oli hästi. Tagasiside õpetab lugejaga arvestama. Ja seal ulmefoorumistes ei kirjuta ükski kirjandusprofessor jutu vastavusest kõrgele romaanikunstile (minnes vaikimisi mööda tuimusest ja igavusest; igavus ei ole teksti tunnus, vaid lugeja oma ja pealegi on professor ise juba ammu surnud – surnu igavust ei tunne).
Lugejate mitmekesisusest saab ulmekirjanik ruttu aru.

Eestis kirjutavad „olulised kirjanikud“ juba ammu KULKAle.

Tarmo Tedre „Vanaisa tuletorni“ tiitellehelt on lugeda: „Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.“

Suitsupakil on hoiatus: „Suitsetamine võib tappa.“

Ja ometi ma lugesin Tarmo Tedre raamatut. Ja suitsetan ka.

Mõlemast jääb halb maitse suhu.

Tarmo Tedre keelekasutus on nauditav (jäädes siiski natuke alla Maniakkide Tänava omale). Enamik raamatust on lopsakat rannakaluri pruuki täis. Häirivad vaid üksikud kantseliidisähvatused – kaunis looduspilt, haigrud(?) ja siis korraga „tõusevad seitse isendit lendu!“

See rahvalik keel loob jutu keskel mulje, et kõik sellisena kirjutatu on peategelase mõttekäik – raamatu lõpus on mitukümmend lehekülge tavapärasema sõnastusega. Selge piir puudub, ilmselt läks autoril vahepeal lihtsalt meelest ära, millises stiilis otsustas ta selle raamatu teha. Ja miks.

Üle lugeda kah ei viitsinud.

Autor oma raamatut (ahh, küll arvustajad loevad!).

Minu jaoks oli raamatus päris mitu naudinguga loetavat juppi – kalapüüdmise ja torni ehitamise detailsed kirjaldused. Matus kah meeldis.

Tülgastust tekitasid lähiajaloo ja poliitika loengud. Ikka rannakaluri moodi sõnastatult kümned leheküljed. Nagu ajalehe juhtkiri juba, aga võrreldamatult pikemalt. Rannakaluri juhtkiri.

(Juhtkirjanik?!)

Kellele see jura suunatud pidi olema, kelle jaoks ei ole ennastmõistetav taolise mõtteviisi olemaolu? Sealjuures just olemasolu, mitte jagamine. Mõtteviisi muutmist pikaksvenitatud ajalehega ei saavuta.
Isegi kui on rannakaluri juhtkiri. Romaani topituna.

Suunatuse küsimus oli natuke mõttetu: vastus on teada. Kallid kolleegid kirjandusametnikud, kes kirjutavad arvustusi ja hääletavad KULKAs järgmist toetust, neile oli see juhtkiri suunatud.

Neid poliitikaloenguid oli romaanis määratud toetama tegevustik, kus selgus, et kõik poliitikas osalejad on müüdavad sead. Peategelane käib koosolekutel, aga on selgusetu, kas ka valimistel. Tegevuses ja repliikides sõimatakse läbi kõik poliitilised parteid. Kõige rohkem saab pihta IRL, reform on kohe järgmine. Põlgusega mainitakse ära ka Keskerakond, Rahvaliit ja rohelised. Ainuke, kes puhtaks jääb, on Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Romaanis üle lahe avanev vaade Tallinna Sadamale paneb romaani tegevustiku üheselt paika Jõelähtme valda.

Seal sotsid püüdlesid küll 2009.-da aasta kohalikel valimistel, millest raamat on kirjutatud, omavalitsusse – tulemuseks kaks kohta. Rahvas neid ei usaldanud. Seda, et rahvas on loll ja ei oska õigeid inimesi valida, juhtub ka romaanis kirjeldatud külaseltsi valimistel alatasa.

 (Rahvas on loll ja ei oska õigeid raamatuid lugeda!?)

Nüüd tuleb kõige tähtsam etteheide: autoril puudub empaatia enamiku oma tegelaste suhtes.

Mõni tegelane võib olla rumal ja mõni omakasupüüdlik ja mõni väiklane, aga see peab välja tulema läbi mõistmise. Kui ühes raamatus on kümneid lehekülgi mõistmiseta põlgust, siis kaotab raamat inimliku mõõtme.

Ma kulutan lugemisele aega, kohtumaks inimestega. Ma kohtun autoriga ja ma kohtun tema tegelastega. Kui reaalses elus keegi keksib mu kõrval ja vahetpidamata tänitab – vaata teda, tema on tõeline siga, tema tegi nii ja tema tegi naa, oi kui kole ta on, ja siis, kas tead, lisaks valetamisele ta peksab oma naist ja joob...

... siis ma püüan seda inimest edaspidi vältida. Tema ei ole mulle huvitav ja inimesed, keda ta mulle näitab, ei ole samuti huvitavad.

(Muide, ka Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed“ pole põlgamise-patust prii. Aga seal on seda kordades vähem – no kolm-neli lehekülge, maksimum viis.)

Mis seal raamatus siis veel oli – palju ropendusi ja üks mõjuv rohelise sittumise kirjeldus. Keda huvitab roheline sittumine, lugege kindlasti (ja tehke järele). See on kusagil umbes esimese kolmekümne lehekülje sees, edasine lugemine sõltub juba sellest, kas autor on suutnud teid veenda... pooleli jätta saab alati.

Lähen hambaid pesema.

Naljakas tähelepanek.

Kõrge kunsti austajad arvavad, et arhitektuuris peaks rakenduma sama – kui ikka tellija ei taha ehitada kõrge kunsti reeglite kohaselt, siis peaks KULKA seda ehitust toetama. 

Eriti eramute puhul.