Kui algselt arvasin, et see lugu on
kirjutatud miski Euroopa Liidu korraldatud euroautorite rongisõidu
järel (kui ma nüüd ei eksi, siis Eesti üheks esindajaks oli
Kivirähk?), siis tegelikult on tegemist tekstida, mis kirjutatud
Euroopa Liiduga liitumise puhuks ja algselt ilmunud juba 2003. aastal
– nagu selgus hiljem netist viiteid otsides. Niipalju siis mälust
kui sellisest.
Lugu on siis sellest, kuidas eesti
karu, eesti ilves ja eesti hunt teevad reisi Euroopasse (sest piirid
on nüüd lahti!), et koduses koopas trummi põristavale karule
muretseda inimese sääreluud. Sest targa ilvese sõnul on
sääreluudega kõige parem trummi taguda. Karule ei meeldi inimest
(õigemini küll eestlast) selle nimel tappa, seepärast tehakse
plaan, et mõni maetud inimene üles kaevata (nagu soovitab hunt), ja
sobivaimad sääreluud oleksid Pariisi Pere Lachaise' kalmistul
puhkava kuulsa Chopini omad (nagu pakub ilves).
Ja kolm eesti kiskjat lähevad
Euroopasse ning avastavad, et see on üks klanitud piirkond, kus
kiskjatest või suurematest loomadest pole haisugi ning hamba alla
saab pista vaid jäneseid, kasse ja rotte. Vähemalt on jäneseid
hulgi ja need oma tarkuses peavad end looduse krooniks ning püüavad
eesti kiskjatele üheskoos vastu astuda... kõik pikk-kõrvad lüüakse
vaevata maha ja pannakse pintslisse. Ja ees terendab Pere Lachaise...
Omal moel võiks kujutleda seda lugu
unejutuna mõnele musta huumori vajajale. Viis, kuidas jäneseid ja
kasse rapitakse, on õige tõhus; tõeline ugripower pehmete
väärtuste kallal. Või siis... õigemini see rahvusromantiline
kujutelm müütilisest ugripowerist, mille kallal Kivirähk väheke
hambaid teritab. Võiks kergelt arutleda, kas ja kuipalju kajastub
siin tekstis “Ussisõnade” romaan (aga seda lugesin muistsetel
aegadel (ja nagu esimese lõigu täienduses selgub, on siinne tekst
mõned aastad varasem). Eks soovi korral saaks siin kõiksugu
targutusi tekitada, ikkagi Kivirähk ja Eesti-Euroopa suhe;
illustratsioonidki kui tõlgenduste võimalikud avardajad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar