Kui hiljuti oli Loomingus jutt
toolijalgadest, siis seekord saab süüvida kingade sellesinatsesse
ellu. Kes või mis läbivad selles jutus (arvatavalt jätkuvat) oma
staatilist või sündmusterohket forrestgumplikku elu (peamine, et
jalahaisu liialt pole, hingata ei saa (lk 8)!). Ei saa öelda, et
Heinsaarel olnuks selle loo puhul puänt oluline, peamine on
jutustamismõnu, ja kingaomanikke tabavatest rohkem või vähem
traagilistest surmadest hoolimata on kingadel üsna muhe olemine,
rõõm ühest mitmekesisest (taaskasutamise) eksistentsist – või
noh, aastatega kaasneb arusaam, et igasugu pisiasja pärast ei tasu
turri minna? Küllap elu näinud kingad teavad seda paremini...
Oleks huvitav teada, kuidas naudivad
lugu (meeste)kinga- või jalafetiši austajad; eks Heinsaare loome
austajatele ole see niisamuti üks meeldiv vahepala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar