23 jaanuar, 2015

Pavel Sanajev – Matke mind põrandaliistu taha (2014)

Tekst, mis algab kui nõukogudeaegne olmekomöödia, ent mis keerab järgmiste peatükkide jooksul aina valulisemaks ja mentaalselt jõhkraks lapsepõlveteemaliseks romaaniks. On noor haiglane poiss, kelle on üles kasvatada võtnud vanaema, sest poisi emal on nüüd vaene kunstnikust elukaaslane, kes vanavanematele ei meeldi. Ega tütar, kuradi tänamatu lits, ka ei meeldi vanaemale. Ja poiss, see on idioot ja kretiin, kes sureb oma haigustesse hiljemalt kuueteistaastaselt. Ja eks vanaisa saab ka vastu päid ja jalgu.

Algul on muidugi naljakas, et selline jõhkralt sõimav vanaema hoolitseb erinevate (ee, tervist lämmatavate) meditsiinivõtetega haiglase lapselapse eest, ent kui see lugu edasi areneb, siis selgub, et... vanaema ongi selline psühhopaat, kes reaalsusega normaalse sideme kaotanud ning nüüd vaimse terroriga valitseb kaaskondlaste üle valitseb (muidugi võib öelda, et selleni viisid ta elu jooksul kogetud mitmesugused läbielamised ja toetuse puudus).

Eks siit raamatust annab kõiksugu olmesatiiri jms välja lugeda (kuigi vanade pere on tegelt heal järjel), koguni naerda vaimukate kohtade üle, aga tegelikult jääb hinge üpris õudustäratav pilt ühe perekonna katkisest toimimisest. (Ja miks raamatu tagakaanereklaam niivõrd mööda on? Vanaema elas enne abielu Kiievis, mitte maal, hoidistamised ja koduputukad on üsna tagaplaanil jne. Reklaami järgi arvasin, et tegemist järgmise tšonkinilaadse humoreskiga, mitte sellise painajaga.) Romaani puhul räägitakse autobiograafilisest taustast, aga õigem oleks seda teksti ikka ilukirjandusena lugeda.

Tuleb välja, et sellest raamatust hiljuti filmgi tehtud.

lugemissoovitus

Kommentaare ei ole: