Tekst, mis algab kui nõukogudeaegne
olmekomöödia, ent mis keerab järgmiste peatükkide jooksul aina
valulisemaks ja mentaalselt jõhkraks lapsepõlveteemaliseks
romaaniks. On noor haiglane poiss, kelle on üles kasvatada võtnud
vanaema, sest poisi emal on nüüd vaene kunstnikust elukaaslane, kes
vanavanematele ei meeldi. Ega tütar, kuradi tänamatu lits, ka ei
meeldi vanaemale. Ja poiss, see on idioot ja kretiin, kes sureb oma
haigustesse hiljemalt kuueteistaastaselt. Ja eks vanaisa saab ka
vastu päid ja jalgu.
Algul on muidugi naljakas, et selline
jõhkralt sõimav vanaema hoolitseb erinevate (ee, tervist
lämmatavate) meditsiinivõtetega haiglase lapselapse eest, ent kui
see lugu edasi areneb, siis selgub, et... vanaema ongi selline
psühhopaat, kes reaalsusega normaalse sideme kaotanud ning nüüd
vaimse terroriga valitseb kaaskondlaste üle valitseb (muidugi võib
öelda, et selleni viisid ta elu jooksul kogetud mitmesugused
läbielamised ja toetuse puudus).
Eks siit raamatust annab kõiksugu
olmesatiiri jms välja lugeda (kuigi vanade pere on tegelt heal
järjel), koguni naerda vaimukate kohtade üle, aga tegelikult jääb
hinge üpris õudustäratav pilt ühe perekonna katkisest
toimimisest. (Ja miks raamatu tagakaanereklaam niivõrd mööda on?
Vanaema elas enne abielu Kiievis, mitte maal, hoidistamised ja
koduputukad on üsna tagaplaanil jne. Reklaami järgi arvasin, et
tegemist järgmise tšonkinilaadse humoreskiga, mitte sellise
painajaga.) Romaani puhul räägitakse autobiograafilisest taustast,
aga õigem oleks seda teksti ikka ilukirjandusena lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar