Selle poolest huvitav raamat, et saame
pikemalt aega veeta Vetinariga (kui muidu saab nö pilgu patriitsi
telgitagustesse ta külaskäikudega Quirmi Leonardi juurde), kes käib
allveelaevaga uurimisretkel – kaasas hull teadlane Leonard ning
vahtkondlased Colon ja Nobbs. Uurimisretke tulemuseks on see, et sõda
Klatšiaga jääb toimumata ning need kaks vahtkondlast saavad tasuks
materiaalseid privileege – ehk siis vajadusel premeerib Vetinari
oma jaga-ja-valitse-poliitikaga ka kõige töllimaid. Vahtkond aina
paisub ja kuna sellega läheb organisatsioon aina keerukamaks, siis
lisandub üha rohkem bürokraatiat ja inertsi jms. Angua jutust
ühtlasi selgub, et teised riigid on valmis Vahtkonnast helgemaid
päid üles ostma (kuigi pole selge, kellest jutt jne).
Otseselt ei oskagi öelda, mis siin
raamatus uut oli – jah, tegevus läheb rahvusvaheliseks ja Vimesi
paralleelina ilmus välja ta Klatšia ametivend; üsna nähtaval
kohal on zombist uus vahtkondlane; Vetinari seikles kahe rumalaga.
Noh, selline tavapärane Pratchetti värk niisiis.
““No nii, päev on kenasti alanud,” märkis Porgand.
“Tänan küsimast, ma ei saanud tõesti viga,” ütles Angua etteheitvalt.
“Miskipärast tundub, et nii on elu rohkem elamist väärt.”
“Ainult juuksed läksid sassi ja jälle üks särk on rikutud.”
“Tubli.”
“Vahel on mul kahtlus, et sa ei kuule midagi, mida ma räägin,” lausus Angua.
“Rõõm kuulda,” vastas Porgand.” (lk 36)
“Ja seersant Colon mõistis veel üht vaprusega seotud saladust. Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus – teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.” (lk 252)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar