Selgub, et see raamat on vaid õrn lüli
kahe Vahtkonna raamatu vahel. Jah, oluline osa on troll Detritusel ja
ta eneseleidmise teel, aga rohkem suurt edasiarendust pole. Raamatu
algul ja lõpul on kaks stseeni Coloni ja Nobbsiga, Vetinari tutvub
värske filmikunsti vägevaima pärliga, kuid sellele järgnenud
Olevuse märatsemisega Ankh Morporkis pole Vahtkonnast märkigi –
asja lahendavad vaid praeguse raamatu kangelased (no ja orgutang ka).
On ka veel rääkiv koer Gaspode, kes raamatu lõpus justkui kaotab
selle üleliigse inimkõnevõime, aga järgmises raamatus on ta Angua
ja semudega suheldes jälle triksis-traksis.
Kui tavaliselt Ankh Morporki teostes
lisandub midagi ühiskonda edasiviivat (või noh, täiendavat), siis
seekord läheb vastupidi – Vetinari keelab filmitehnika kasutamise
nüüd ja igavesti.
“Üldiselt usuti, et kui Detritust õnnestuks niipalju lugema ja kirjutama õpetada, et ta saaks maha istuda ja intelligentsitesti ära teha, osutuks ta veidi vähem intelligentseks kui tool.” (lk 45)
ulmekirjanduse baas
loterii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar