Teistsuguses võtmes Pratchetti romaan
kui muidu, seda võiks mööndustega nimetada tragikoomiliseks (või
pratchettnoiriks?). Ja kui alles arvasin, et Pratchettist pole mingit
karakteriloojat, siis seekord moodustub Vimesist lausa
kolmandikkarakter või vähe rohkemgi. Lugu siis sellest, kuidas
Sibyl on sünnitamas ja samal ajal satub Vimes ametikohustuste käigus
jõhkra seikluse otsa – seekord püütakse psühhopaadist mõrvarit
Carcerit. Ainult et kinnipidamise käigus saavad võitluse ajal Vimes
ja Carcer võlujõuga pihta (seep see on kui võlurite kinnisvaral
jännata), mille tulemusel paiskuvad nad ajas 25 aastat tagasi...
aega, kui Ankh Morpork oli käärimas tollase patriitsi vastu ja
Öövahtkond oli üks hädine kamp (kuigi mitte nii hädine, kui nt
vahtide-raamatus).
Kuna Vimesiga sattus minevikku ka see
psühhopaat Carcer, siis võib juhtuda, et selle tegevus võib muuta
minevikku niivõrd palju, et tulevikus polekski enam Sibylit jne jne.
Niisamuti paistab, et minevikus tegutsev noor Vimes võib kujuneda
Coloni-suguseks võmmiks... Eks asjale lisab vürtsi see, et tol ajal
tegutseb Palgamõrtsukate Gildi õpilasena noor Vetinari, kes oma
tädi õhutusel urgitseb omakorda tollastes Ankh Morporki
võimukoridorides. Ja linn ise on tollal inimkeskne, pole trolle,
päkapikke ega libasurnuid. Mainimist leiab prügikuningas Harry
tegevus.
Toonilt on see tekst tavalisest
plärtsuvast laadist hoopis malbem, või suisa täiskasvanulikum.
Igal juhul mõneti ootamatu kirjutamislaadi muutus autori poolt (no
see jääb küll erandiks).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar