19 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Koletislik rügement (2008)

Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes, Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne, mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga. Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu kõrvallugu.

Pealugu on sellest, kuidas sõdiva riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke – leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud. Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis teistsugusele rajale.

Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused), mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.


“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: