Jätkub Mankelli kirjeldus Rootsi
ühiskonna allakäiguteest, jõudes viimaks nii kaugele, et Wallander
võrdleb mõttes kodumaad tollal kodusõjas olnud Bosniaga.
Ühesõnaga, sünk on see autori nägemus Rootsi tulevikust.
Lugu ise on Mankellile omaselt õige
julm ja jälk ning uitab inimloomuse varjatud ja süngemates
hoovustes. Seekordne massimõrvar leiab, et inimesed võiks lahkuda
elust oma õnnelikemal hetkel, ja noh, enamiku oma ohvritest ta
kahjuks tõurastabki sellistel momentidel. Loosse on segatud ühtlasi
üks Wallanderi uurimisrühma liige, kes kaotab elu kohe raamatu
algul.... ning kui Wallander ja semud oma varalahkunud töökaaslase
elu uurima hakkavad, selgub nii mõndagi ootamatut (kuigi tõesti,
politseinikul pole keelatud olla...).
Nagu ikka, pole Mankellile oluline see,
et kes siis raamatu lõpuks mõrvariks osutub – see selgub lugejale
(aga mitte Wallanderile) juba raamatu jooksul; tähtis on see pinge,
mis tekib mõrvari järgmistest kavatsustest ja kuidas Ystadi uurijad
saavad nende täideminekul järgmise külma sahmaka vett endale
kaela. Ja nagu ikka, on Wallanderil probleem paari töökaaslasega
ning lisaks süüdistatakse teda politseivägivallas. Ikkagi Rootsi
paratamatu allakäigutee.
“Wallander ei vastanud. Ta ei teadnud. Ehkki järeldusi teha oli veel vara, tundis ta, et seletuse alus, mida nad nii vaevarikkalt olid püüdnud rajada, varises kokku.
Ta nägi enda ees vaid üht hullu. Hullu, kes ei olnud hull. Kuid kes oli nüüdseks tapnud kaheksa inimest. Nende seas ühe politseiniku.
“Ma pole elus millegi nii hirmsaga kokku puutunud,” ütles Lisa Holgersson.
“Kunagi oli Rootsi tuntud andekate leiutajate poolest,” kostis Wallander. “Siis heaoluriigina. Seejärel ümbritses meid pikka aega vabameelsuse aura. Kas nüüd hakatakse meile tähelepanu pöörama selle pärast, et meil on mõrvar, kelletaolist pole enne nähtud?”” (lk 307)
päevaleht
raamatukoi
juuli raamaturiiul
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar