Eks see näidend urgitse vähe selle
kallal, et mis on pidupäeva- ja argieestlus. Materialism ja
rahvusromantism. Loosungid ja taruiraraa. Seda siis algselt
seitsmekümnendate soustis, kui nõukogulik elujärg võimaldas
kodanikel üha enam nänni muretseda. Muidugi, kui palju on inimesi,
kes peavad ulmasid olmest ülemaks. Ei saa ka öelda, et näidendi
kuningaid saaks märtritena fännida, eks nad proovisid ordumeistriga
midagi bluffida või olid siis veidi lihtsameelsed (ning tegemist
ikkagi näidend näidendis situatsiooniga). Aga samas, millised
kurvad sõnad vanade jumalate lahkumisest ja uue jumala
mittemõistmisest (jällegi, kui paljudele olid ulmad olmest
olulisemad? Või kuulub selline küsimus rohkem modernaega, mil enam
vaba aega jms).
Kui vaeva näha, siis ehk leiaks siit
märke eestlaste esoteerilisest ajaloost, vast mingilaadne
eneseohverduslik kaitsemehhanism. Näidendil pole suurt ühist hiljuti ilmunud Aleksejevi teosega, vaid pigem kuulub ühte ruumi tollaste Undi ja Ehini näidenditega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar