Seda raamatut võiks nimetada
ülekujundatud luulekoguks. Kõik see tumedus ja mustvalged
loodusfotod keeravad lugemisel kuidagi kraanid kinni, tekitavad
silmades asjatut ebamugavust või müra, tekst kui selline ei hakka
üleliia koormatud infolaadungis tööle (näiteks, kas halli
taustaga lehtedel on vaja ka võrdlemisi halli teksti – aga küllap
on see kogu koostaja eesmärk, olla sulandunud tumedusse, luule ei
pea olema lihtsalt tarbitav, tekst võiks olla interaktiivne).
Peale mõnede vabavärsside on siin
enamasti tegu vist haikudega, mis pole autoril käsitööoskusena
alati 100% käpas (kuigi tunnistan ausalt, et see raamatukujundus
lõhkus tugevasti mu lugemiselamust) – kas need haikud on
kujunditest/sõnataidumisest liialt ülekuhjatud või vastupidi,
jäävad jutustama üht emotsiooni; alati pole universaalset
üldistamist või täiuslikku hetke/oleku kristalliseerumist
(jällegi, mitte et oleksin kuidagi haikuekspert, et midagi sellist
kaljukindlalt väita, ning veelkord, niivõrd tume (või ka
morbiidne?) kujundus ei hakanud minu puhul ärgitavalt tööle).
(Oeh, mitte et ma ühtlasi väidaks, et on mingid kindlad standardid,
kuidas tuleb teksti esitada ja kujundada, see on üldjuhul iga autori
enda asi, kuidas tema seda näha tahaks.)
loojangupäike
kuldab me järvjahedaid
suudlusi rohul
ometigi on
keskööhundipisarad
lõikavlummavad
polaaröö hõngu
mõtteklirinal kiirgub
turm tuulevaikus
räige roostetus
raspeldub reaalsuse
rohmakais rappeis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar