Jätkub Porgandi tähelend ehk
kapralist saab kapten, ja kaugel see Ankh Morporki kuninga kohtki
oleks. See raamat pole otsene järg Vahtkonna eelmisele raamatule,
vahelüliks oleks “Liikuvad pildid” (kas sealgi oli Angua?).
Naiivselt arvasin, et päkapikk Cuddy on sama, kes hilisemates
raamatutes on naispäkapike eest võitleja Lõbus Pisipepu... aga
võta näpust. Taas väärkoheldakse Vetinarit – kui eelmine kord
oli ta (vabatahtlikus) vangistuses, siis nüüd saab ta
atentaadikatses haavata. Ja taas jääb Vimes ellu peale Patriitsi
ähvardamist. Möödaminnes mainiks endale, et tekstis esineb kloun
Boffo, ent ei mainita Boffo poodi.
Eks Pratchettil ole taas poisilikku
lõbu seoses vihjamisega mehe ja naise vahelisele füüsilisele
külgetõmbele, seekord siis Vimesi ja leedi Ramkini pulmaeelse ajaga
ning Porgandi ja Angua läheduseni jõudmisega. Nobbs ja Dibbler on
sellised Ankh Morporki tüübid, keda autor lüpsaks vast
nõrkemiseni, aga õnneks kerkib kuskil mingi takistus ette, kellegi
terve mõistus ehk.
“Angual oli tunne, et ta hakkas aru saama, kuidas Porgand küsimusi esitas. Ta esitas neid nii, et ta neid ei esitanud. Ta lihtsalt ütles inimestele, mida ta mõtles või kahtlustas, ning nad avastasid, et püüdes temaga sammu pidada, pakkusid nad ise välja puuduvad üksikasjad. Ja Porgand ei valetanud neile tegelikult kunagi.” (lk 236)
1 kommentaar:
Väga mõnus blogi :)
Postita kommentaar