Aasta on vist 2065 ja neli tuhat
õnnelikku maalast on välja valitud erakordsele ekspeditsoonile,
rännuteeks viis valgusaastat Maast eemale ja reisu kestuseks nii...
paarsada aastat. Loo peategelase tüdruk Corry teadlastest vanemad on
ühed neist õnnelikest, kes sellele inimkonnale nii olulisele
reisile valitud. Tütar aga... nii väga õnnelik pole.
Tegemist pole tema unistusega,
ennekõike masendab Corryt see, et ta jääb ilma oma tulevikust –
ta ei saa peale keskkooli kodust ära kolida (sest laevalt ei saa
maha), ta ei kohta kunagi uusi ja põnevaid inimesi (sest laeval ei
vahetu reisijad), ta ei näe kunagi taevast (sest üüratust
suurusest hoolimata on kosmoselaev vägagi kinnine ruum), ei saa
normaalset burgerit (sest toidukraami meisterdatakse laborites) ja
jäämata jäävad muud rõõmud, mis muidu ootaksid Corryt Maal
elades. Tüdruk peab laeval vaid õppima ja paljunema, et tema lapsed
ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja lapselapselapselapsed hoiaksid
tulevikus seda kosmoselaeva töös sihtpunktini jõudmiseks ja seal
(autor ei täpsusta reisisuunda) edasi tegutsemiseks. Ühesõnaga,
kui nii võtta, siis see tulevikupioneerindus polegi nii tore
eluviis.
Aga, Corryl on sõbranna Anna, kes jääb
Maale. Ja Anna, tema näeb asjas ka positiivsemat külge, ning
võimalust enese jäädvustamiseks tulevastes kosmosegeneratsioonides
– muidu ootaks Annat tavalise anonüümse maalase saatuse unustusse
mattujana. Ja tütarlapsed leiavad, et Anna mõte/tegu on tore
(friends forever!). Tütarlaste värk.
Nojah, on selline hingestatud tekst,
mis teeb loo arenedes mitu keerdu – aeglane sissejuhatus, (viimaks)
ärgas konflikt ja seejärel lahendus. Ei saa ju ometi jõuda
järeldusele, et selline kosmoseränd ongi osalistele natuke närune
ettevõte – kuigi kui sellele Anna pakutud lahendusele mõelda,
siis see seisab ikka päris savijalgadel. Väheke emovärk või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar