
Vimesi pereelu siin peaaegu ei
puudutata, vaid raamatu algul on väheke leedi Ramkinist ja nende
elukorraldusest juttu, ning Vimesi aeg kulub seaduse ja ühiskonna
väetimate kaitsmisele. Lõpuks lisandub tegelaskonda päkapikk Lõbus
Pisipepu, kes asub avalikkusesse... naispäkapikuna. Muidugi,
värvitud huuled, kõrged kontsad ja paljastatud pahkluud, need
tekitavad segadust igas linnakodanikus – aga eks õiguste eest
võitlemisega tuleb millestki alustada. Angua on tegelasena üks
neist harvadest, kelle mõttekäigud on tänapäevaste
moraalistandardite järgi mõistetavad... vähemalt selles osas kuus,
kui Angua püsib enamvähem inimesena. Detritusel on siin nö
häälemurre ja nüüd ta räägib veidi nasaalses pudikeeles (ja ei
ühtki lauset Rubyst, kellelel eelmistes raamatutes rohkem või vähem
tähelepanu pööratud).
Ühesõnaga, Vahtkond on täies hoos ja
eks ole oodata, et see millalgi kutsuvate linnamüüride tagant peab
lahkuma.
“Ta lükkas raamatu kõrvale. Keskmisest palju pikema elu üks eeliseid on see, et sa näed, kui habras on tulevik. Inimesed ütlevad midagi sellist nagu “veel meie ajal saabub maale rahu” või “see riik püsib tuhat aastat” - ja vähem kui pool inimpõlve hiljem ei mäleta keegi isegi seda, kes nad olid, rääkimata sellest, mida nad ütlesid või kuhu rahvajõuk nende jäänused mattis. Ajalugu muudavad hoopis väiksemad asjad. Tihtipeale piisab paarist suletõmbest.” (lk 47)
“Kui nad välja udusse jõudsid, küsis Porgand: “Kas sulle ei tundu, et Pisipepu on kuidagi nagu natuke... imelik?”
“Minu meelest on ta täiesti tavaline naisterahvas,” kostis Angua.
“Naisterahvas? Kas see poiss rääkis sulle, et on naisterahvas?”
“See tüdruk,” parandas Angua. “Me elame ju ometi Ankh-Morporkis. Meil on mitu sugu lubatud.”” (lk 203)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar