Henning Mankell – Tulemüür (2012)

Hoiatusromaan aastast 1998 – mis juhtuks siis, kui mingid vennad otsustavad rämedalt häkkida maailma finantsinstitusioonidesüsteemidesse, eemärgiks vallandada üleilmne kriis. Noh, tulemus võiks olla kole. Ja nagu Wallanderi lugude puhul tavaks, osutub just Ystad olevat sellise apokalüptilise kuritöö üheks sõlmpunktiks. Spoilerdavalt võiks mainida, et vapper Wallander osutub maailmapäästjaks.

Mankell ei hoia end tagasi igasugu koledate tapmistega, nii on siin muuhulgas paar söestunud ja lömastunud laipa. Mille tagajärjel Wallander ja ta semud peavad paratamatult nentima, et kuhu küll on nüüdis-Rootsi jõudnud ja kui õõvastav on sellises maailmas elada. Mingis mõttes see romaan ongi justkui autoripoolne papalik virin nüüdismaailma suhtes. Aga noh, on ka aspekte, mis tõesti praeguses ilmakorras on... hapuks läinud.

Ent jah, nagu öeldud, on romaan eelmise aastatuhande lõpust ja mitmed käsiteldavad tehnilised küsimused on sellised... omasse ajastusse jäänud, kõik need arvutid, mobiiltelefonid ja interneti võimalused. Taas äratab imestust, kuidas tegelased puhkamata sellisele tööpingele vastu peavad, lugedes hakkab endalgi väsimusest valus. Ja oleks siis, et Wallanderil jändamist vaid kuritegudega, ei, ta omad kaaslasedki keeravad talle käru. Ei ole lihtne olla kompromissitu võitleja.

raamatukoi