Ojalo püüab siin raamatus kokku võtta
seda, kuidas lõppes Teine maailmasõda Eestimaa kandis. 1944. aasta
lõpuks oli Eesti alad nõukogude vägede poolt ülevallutatud ning
lähim sõjatander asus Kuramaal, kuhu oli suurem sakslaste vägi
kotti jäänud – ja selline seis jäi seal sõja lõpuni. Kuramaa
katelt püüti nõukogudelaste poolt kuue suurema operatsiooniga
lahendada, ent kindlalt kindlustunud saksa vägesid ei õnnestunud
suurt kottida – seda eriti olukorras, kus nõukogude merevägi oli
üsna hädas sakslaste mereväega ning seetõttu oli saksa vägedel
kuni kevadeni toimiv varustustee emamaaga (ühelt poolt toodi
varustust ja vahetusmehi, teiselt poolt toimetati Saksamaale vägesid,
haavatuid ja põgenikke).
Ojalo pakub ajaloolaste uurimustele
tuginedes välja, et algselt oli Kuramaa sakslastele vajalik selleks,
et mingil moel mitte lasta kogu idarindel Saksamaa peale paiskuda.
Eks päris palju nõukogude vägesid oligi Kuramaa piiramise ja
vallutamisega seotud (algul 4 rinnet), aga noh, nõukogudelastel oli
niiehknaa massi kordades rohkem. Ja peale esimesi koti
purustamiskatseid oli nõukogude väejuhatusel omakorda soov, et
Kuramaalt ei toimetataks Saksamaale vägesid appi (seda siiski
tehti), ja nii tahtsid nemad hoida siinset olukorda niivõrd pinges,
et sakslased meritsi ei saaks emamaale suuri jõude toimetada. Ja et
sakslasi pinge all hoida, toimetati Lätti Saaremaa lahingutest
taastuv Eesti Laskurkorpus, et see osaleks järjekordses, kuuendas
Kuramaa lahingus, mis jäi ka viimaseks suuremaks Kuramaa
operatsiooniks (korpuslased arvasid, et mai algul oleks neid uuesti
rünnakule saadetud, aga õnneks jõudis enne Saksamaa
kapituleerida). (Kuigi ehk rahvuskorrektsem oleks rääkida Saksa ja
Läti vägedest, oli läti sõjaväelasi Kuramaal tegutsemas siiski
alla 10% kogu saksa sõjamasinast.)
Raamatus on Eesti Laskurkorpuse
lahingutegevusele Kuramaal pühendatud küllaltki vähe lehekülgi,
küll on aga Ojalo kirjeldanud sellele eelnenud, kaasnenud ja
järgnenud olukordi – eestlaste, lätlaste, sakslaste ja
nõukogudelaste vaatepunktidest. Kuidas 1944. aastal peale Eesti
lahinguid formeeriti laskurkorpus ümber, mis sai eesti väeosadest
peale sõda. Eestlastest abiväelased, kes jäid Kura kotti, ja nende
erinev saatus. Läti mehed nii punaväes kui sakslaste poolel,
niisamuti Kuramaa elanikud ning läti- või nõukogudemeelsed
partisanid. Saksa vägede saatus alates 1944. aastast kuni peale
sõda. Nõukogude väejuhatuse teod sõja ajal ja peale
kapitulatsiooni väljakuulutamist. Ojalo sümpaatia kuulub pigem
neile, kes pidid kogema nõukogude okupatsiooni.
Eks Eesti üleokupeerimise lahingute
järel vajas Punaarmee värsket verd ja nii täienes 1944. aasta
mobilisatsiooni järgselt laskurkorpus üsna mitmesuguse
kontingendiga (erinevalt sakslastest võeti nüüd väkke ka kuni 51.
aastasi mehi) – nii sattus sinna mehi, kes olid eelnevalt osalenud
või olnud seotud sakslaste või soomlaste vägedega. Sellistel
meestel oli kolm võimalust – peale kontrolli nad kas saadeti
laskurkorpusse, pandi tööpataljonidesse ümber kasvama või siis
vangistati. Nii mõnigi eelistas sõdimisest pääsemiseks üles
tunnistada paar väiksemat pattu ja nii sattuda näiteks
Kirde-Eestisse ülesehitustöödele tööpataljonide koosseisus. Aga
jah, laskurkorpus oli nüüd tänu 1944. aasta mobilisatsioonile
suurem kui see oli olnud Venemaal peale formeerimist. Kuigi Kuramaal
kaotati surnutena tuhat meest, polnud see siiski nii hull
hakklihamasin kui Velikije Luki – Kuramaal sai surma või haavata
umbes 40% isikkooseisust, Velikije Lukis oli see kuni 75%. Et
tegemist sõja lõpuga, polnud väejuhatusel enam probleeme
“reeturitega”, kes vastaste poole hüpanuks – Eesti oli
okupeeritud, polnud enam kuhugi minna. Ja niiehknaa tegeles agar
nõukogude julgeolek kahtlase elemendi sõelumisega
(ülesehitustöödeks oli käsi vaja; nii oli näiteks invaliididel
kergem sõjavangistusest pääseda – kui nad olid niikaugele
jõudnud).
Kui Velikije Luki raamatus püüdis
autor enamvähem neutraalne olla, siis nüüd, mil ainestik on seotud
Eesti ja selle naaberalade saatusega, on autor oma mõtete või
emotsioonide esitamisega vabam. Seetõttu ei saa öelda, et raamat
suuresti meenutaks tõsist ajaloouurimust, on pigem selline...
rikkaliku faktikogumiga Ojalo nägemus. Okei, see pole päris see,
mida ma mõtlen. Eks see ole igavene küsimus, et kui nähtav või
varjatud peaks olema ajalookirjutaja enda nägemus – kui see on
niiehknaa igas ajalooteoses sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar