02 august, 2015

Alastair Reynolds – At Budokan (Year's Best SF 16, 2011)

Et siis, tulevikumaailm ei pea alati olema masendav düstoopia. Võibolla ikkagi jätkub praegune tarbimiskultuuri pidu... mis siis tähendab seda, et tarbija vajab tulevikus üha võimsamaid lakse, et temalt saaks raha välja pumbata. Meelelahutuse puhul on siis vaja üha äärmuslikumaid või veidramaid esinejaid, millega inimesi paeluda. Ja selliste staaresinejate tootmisega tegelevadki käesoleva loo kangelased – nad loovad bände, mis üritavad võimalikult vingelt Metallica nimelise vokaal-instrumentaalansambli viise esitada (bändimehed, kes loo toimumisajal on ratastoolis, saavad sellest muidugi oma noosi (huvitav, et kas Metallica on siin loos seepärast, et nad millalgi jagelesid failide jagamise asjus?)).

Nii tehakse tribuutbände näiteks zombidest või inimsarnastest robotitest – asi toimib niikaua kuni turule ilmuvad teised sama kontseptsiooniga muusikakollektiivid, misjärel mõne aja pärast ootab publik midagi uut (samas, kõik toodetud projektid ei hakka tööle, näiteks megasuuruses Metallica-robotid tekitavad
megasuuruse jama). Kuniks siis... biotehnoloogia firma abil arendatakse välja türannosaurus, millele geenimanipulatsiooni järel kasvavad käed, ning ühtlasi modifitseeritakse roomaja aju, et tüüp mõistaks rokkida – samas, ega rokk pole Rahmaninov, nagu sedastatakse (lk 175), peamine et usutavalt kitarri käristab ja vokaalselt möriseb. Asi toimib Pavlovi refleksi abil – näitad liha ja türannosaurus nimega Derek rokib ja koriseb (sest ta on alati näljane). Aga... ükskord läheb midagi teisiti. Nimelt see saurus...

“And there was, now that I paid attention to it, more than just migraine-inducing squeals of guitar and monstrous interludes of gutteral roaring. Derek might not be playing specific notes and chords, and his vocalisations were no more structured or musical, but they were timed to fit in around the rest of the music, the bass runs and drum fills and second guitar solos. It wasn't completely random. Derek was playing along, judging his contributions, letting the rest of the band share the limelight.” (lk 179)


Et siis, normaalne lugu. Metallica on muidugi jama (kommerts!), aga eks kannatab ühe loo puhul ära.

Kommentaare ei ole: