Raamatut on keeruline kokku võtta.
Autoril polnud eesmärgiks kirjutada heroilist ja närust
sõjaajalugu, aga raske on siit leida midagi muud kui
skandinaavialaste erimoelisi vägitegusid Skandinaavias, Lääne- ja
Ida-Euroopas, Atlandi ookeani põhjaosas kui ka Vahemereäärsetes
maades Konstantinoopolini. Ses suhtes on ikka hämmastav, kui
laialdaselt tegutseti (ja seejuures oldi enamasti informeeritud, et
millised jõuvahekordade muutused toimusid uutel või vanadel
kodumaadel – et siis vajadusel naasta oma õigusi nõudma vms).
Raamatust otsest vastust ei saanudki, miks puhkes selline
sünnimaadelt välja seiklemine... ja miks Gröönimaalt ei suundutud
edasi palju rikkalikumat Ameerikat kodustama. Miks Island ja
Gröönimaa ja erinevad Põhja-Atlandi võrdlemisi närused saared,
kui samas nurga taga oli Soome ja Balti alad? Ühelt poolt
suundutakse täielikku külma pärapõrgu nagu Gröönimaa, teiselt
poolt nähakse vaeva rikka Lääne-Euroopaga, aga vahepealne hall ala
nagu Läänemeri on vaid siinsetelt hõimudelt andami kogumiseks –
pigem siis kaubelda ja võidelda slaavi aladel kuni
Konstantinoopolini.
Eks mõnevõrra hämmastav oli lugeda
sellest, et Gröönimaal sajandeid elades oli skandinaavlastele
kalapüük marginaalne või et inuitidelt ei õpitud kajakeid tegema.
Üheltpoolt valmisolek tundmatust avastada, teiselt poolt silmil
klappide hoidmine. Muidugi ei saa öelda, et viikingid hüpanuks
tundmatus kohas hooga vette, eks neil oli ikka eelnevalt suurem või
väiksem ettekujutus, kuhu minnakse või keda kohatakse ja millised
raskused arvatavalt ees ootavad – ehk sellise informatsiooni
puudumine ei tekitanud neis Ameerika vastu suuremat huvi, võimetus
reaalselt hinnata sealsete kohalike võimsust polnud väärt liigset
riski (rääkimata vahemaast... mis siis põhjustas infopuuduse).
Raamat võiks olla ajalooliste
romaanide ja fantasy narratiivide varasalveks, võta vaid lehekülg
või paar ette ning hakka kirjeldatule omalt poolt liha luudele
kasvatama. Võimuvõitlused, lahingud, ülikute intriigid, seiklused
maal ja merel, erinevad jumalakummardamised – kümneid ja sadu
vähemaid või võimsamaid narratiive Konstantinoopolist Ameerikani,
kasuta vaid kirjanduslikku vabameelsust (nagu näiteks... “Kõrge ristiretk” või “Ajamasina saaga”).
“Brian koondas oma väe Clontarfi alla Dublinist veidi põhjas, olles valmis andma linnale lõpliku löögi. Temaga koos võitlesid ta poeg Murchad ja pojapoeg Toirdelbach, kauaaegne rivaal Mael Sechnaill, samuti Mani Ospak, kes sel moel tõi põhjalased sõdima ka iirlaste poolel. Sihtrici väkke kuulusid Orkney jarl Sigurd Suur, Mani Brodir ja Leinsteri Mael Morda. Mõlema poole vastuoluliste truuduste segapundart iseloomustab hästi Sihtrici ema Gormflaith. Esimese abikaasa Olaf Cuarani surma järel abiellus ta üksteise järel Mael Sechnailli ja Brian Borumaga. Brian lahutas temast, mis jättis Gormflaithile südamesse kibeda okka Iiri ülemkuninga vastu ning pani innukalt osalema püüetes nõrgestada kunagise abikaasa võimu. Otsekui poleks piisanud sellest, et Gormflaith oli ühekorraga lahingu Dublini poole ühe juhi ema ja teise õde ning iiri poole kahe juhi endine abikaasa, pakkus Sihtric peibutisena liitumise eest tema kätt ka nii Orkney Sigurdile kui Mani Brodirile.” (lk 277)
err kultuur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar