Iga kord Ehlvesti lugedes tõden vist
omaette paatoslikult, et tegemist on parima unustatud eesti
nüüdisautoriga. Võibolla eksin või pigistan silmi kinni, lihtsalt
ei ole märganud, et viimasel ajal oleks raamatudiskussioonides
Ehlvesti mainitud. Või et kas keegi väljaspool kirjandusuurijate
ringkonda selle varalahkunud autori tekste enam loeb (noh, huvitav,
kui palju lugejaid selliste tekstide jaoks üldse on). Tegemist siis
pöörases soustis süüdimatu mõtteuidangutega ehk nagu
minajutustaja ühes loos mainib, see on “müstiline realism”.
Võib nii olla, võib ka mitte, võimalusi on mitmeid.
Jutukogu tekstid jagunevad laias
laastus kaheks – on lühemad ja nö kergemad tekstid (“Ortopedia”,
“Hädapidur”, “Kolmsada kaheksateist tuhat”, Kabalistide kolm
lugu (I ja II puhul on raske uskudagi, et nende autoriks on Ehlvest,
niivõrd... tavalised tekstid) ning siis ülejäänud, kus autor
tulistab nii kuis soovib ja kirjutamise konventsioonid on vaid autori
peas ehk siis mitte neis üldtunnustatud raamides, millega lugejad
üldiselt tuttavad. Aga Ehlvesti tekstiloome ongi selline vaba ja
lugejana on mõttetu midagi ette heita. Heas mõttes omapärast
tuleb... austada.
Mõned tekstid töötavad oma pöörases
tähenduskihtide ladumises ja lagundamises, mõned tekstid jäävad
minu jaoks enamvähem sonimiseks (hakkasin otsa lugema “Elumaski”,
esimesed 50 lk on ikka paras sonimine, mis tekitab hetkel pettumust).
Autori loodud maailmu võiks vahel pidada muinasjutuliseks, fantaasia
ja irreaalsus lippab ja viskleb kasvõi lõigusiseselt ning aegajalt
tekib segadus, et kuidas siis jutulõng korraga sinna või
kolmandasse kohta jõudnud, millised assotsiatsioonid käituvad
harjumatult või on nö tunnetuslikult harivad või lihtsalt
arusaamatud.
Mõnel juhul võiks pidada Ehlvesti
tekstimasinat kui meetodiks lugeja õrritamiseks või
ninapidivedamiseks – olenevalt sellest, kui tõsiselt (või
pühalikult, seegi on võimalus) autor ise oma loodut võtab (ja
muidugi, lugejat ei saa ületähtsustada). Pidevalt on tekstis häid
või jaburaid kilde, mida samas on raske kontekstist välja rebida;
sest kontekst, see aina pulbitseb ja petab, ning nii peaks tsiteerima
pigem paar lehekülge ülesehitavat teksti, et naljakas koht just
“õigelt” mõjuks. Näiteks alljärgneva tsitaadi võtsin selle
veidra mõtte tõttu, mis jõuab millegipärast Gagarinini – aga
eelnev jutt egiptuse jumalate peakujudest ei hakanud sisse trükkima,
sest muidu saab internetis ruum otsa.
“Pärast istusin kuninglikus söögisaalis ja vaatasin Rubensi asju. Hea kunstnik. Rubensi naised on hoopis maalähedasemad, meenutavad eesti talunaisi ja samuti komi naisi. Eestlaste põlgus oma pärisolemise vastu ürgemadena on nii määratu, et isegi pornograafiakunstist impordivad nad neid peenikesi pikakoivalisi. See on puhas egiptuse mõju. Egiptuse taevas oli naisjumalus, tema jalad ulatusid maailma servast taevani. Kreeklastel toimusid jumalate jagelemised kuskil üsna lähedal, aga egiptlased vajasid endi viimiseks sinnapoole erilisi laevu ja täpseid arvutusi päikese osas, selleks rehkenduseks kasutasid nad püramiide. Kristlaste taevasse ulatusid naise jalad kuidagi vahendatult püha vaimu läbi, sestap polnud nende pikkus absoluutarvudes nii väga oluline. Pealegi toimus neil logoi spermatikoi liikumine pigem ülalt alla, egiptlastel aga sai järjest olulisemaks liikumine alt üles. Veel selle sajandi Loren ja Monroe olid üsna komi-permi tõugu, värvusfotograafia iseärasused, plakatikunsti areng ja lakkamatu vajadus midagi müüa tõid tänavapilti tagasi puhtegiptuse tüübi, põhimõju oli selles Juri Gagarinil, kes elustas muinasegiptuse sonimise võimalusest jõuda erilise sarkofaagi abil taevasnaise üska. Lahkusin söögisaalist.” (“Anamnees”, lk 82)
Raamat käsitleb
omal moel ehk ka hulkurlust selle hädades ja rõõmudes. Lugude
jutustajad on kas Euroopas kahtlastel missioonidel või siis
tegutsevad hüperaktiivselt kuskil kohalikus ruumis. On sellised...
kahtlased ettevõtmised (mis küll vist müstika abil seletatavad).
(Vist.) (No see märkus hulkurluse kohta seepärast, et järele
mõeldes või meenutades käib tekstides üks pidev sagimine.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar