26 august, 2015

Jüri Ehlvest – Krutsiaania (1996)

Iga kord Ehlvesti lugedes tõden vist omaette paatoslikult, et tegemist on parima unustatud eesti nüüdisautoriga. Võibolla eksin või pigistan silmi kinni, lihtsalt ei ole märganud, et viimasel ajal oleks raamatudiskussioonides Ehlvesti mainitud. Või et kas keegi väljaspool kirjandusuurijate ringkonda selle varalahkunud autori tekste enam loeb (noh, huvitav, kui palju lugejaid selliste tekstide jaoks üldse on). Tegemist siis pöörases soustis süüdimatu mõtteuidangutega ehk nagu minajutustaja ühes loos mainib, see on “müstiline realism”. Võib nii olla, võib ka mitte, võimalusi on mitmeid.

Jutukogu tekstid jagunevad laias laastus kaheks – on lühemad ja nö kergemad tekstid (“Ortopedia”, “Hädapidur”, “Kolmsada kaheksateist tuhat”, Kabalistide kolm lugu (I ja II puhul on raske uskudagi, et nende autoriks on Ehlvest, niivõrd... tavalised tekstid) ning siis ülejäänud, kus autor tulistab nii kuis soovib ja kirjutamise konventsioonid on vaid autori peas ehk siis mitte neis üldtunnustatud raamides, millega lugejad üldiselt tuttavad. Aga Ehlvesti tekstiloome ongi selline vaba ja lugejana on mõttetu midagi ette heita. Heas mõttes omapärast tuleb... austada.

Mõned tekstid töötavad oma pöörases tähenduskihtide ladumises ja lagundamises, mõned tekstid jäävad minu jaoks enamvähem sonimiseks (hakkasin otsa lugema “Elumaski”, esimesed 50 lk on ikka paras sonimine, mis tekitab hetkel pettumust). Autori loodud maailmu võiks vahel pidada muinasjutuliseks, fantaasia ja irreaalsus lippab ja viskleb kasvõi lõigusiseselt ning aegajalt tekib segadus, et kuidas siis jutulõng korraga sinna või kolmandasse kohta jõudnud, millised assotsiatsioonid käituvad harjumatult või on nö tunnetuslikult harivad või lihtsalt arusaamatud.

Mõnel juhul võiks pidada Ehlvesti tekstimasinat kui meetodiks lugeja õrritamiseks või ninapidivedamiseks – olenevalt sellest, kui tõsiselt (või pühalikult, seegi on võimalus) autor ise oma loodut võtab (ja muidugi, lugejat ei saa ületähtsustada). Pidevalt on tekstis häid või jaburaid kilde, mida samas on raske kontekstist välja rebida; sest kontekst, see aina pulbitseb ja petab, ning nii peaks tsiteerima pigem paar lehekülge ülesehitavat teksti, et naljakas koht just “õigelt” mõjuks. Näiteks alljärgneva tsitaadi võtsin selle veidra mõtte tõttu, mis jõuab millegipärast Gagarinini – aga eelnev jutt egiptuse jumalate peakujudest ei hakanud sisse trükkima, sest muidu saab internetis ruum otsa.

“Pärast istusin kuninglikus söögisaalis ja vaatasin Rubensi asju. Hea kunstnik. Rubensi naised on hoopis maalähedasemad, meenutavad eesti talunaisi ja samuti komi naisi. Eestlaste põlgus oma pärisolemise vastu ürgemadena on nii määratu, et isegi pornograafiakunstist impordivad nad neid peenikesi pikakoivalisi. See on puhas egiptuse mõju. Egiptuse taevas oli naisjumalus, tema jalad ulatusid maailma servast taevani. Kreeklastel toimusid jumalate jagelemised kuskil üsna lähedal, aga egiptlased vajasid endi viimiseks sinnapoole erilisi laevu ja täpseid arvutusi päikese osas, selleks rehkenduseks kasutasid nad püramiide. Kristlaste taevasse ulatusid naise jalad kuidagi vahendatult püha vaimu läbi, sestap polnud nende pikkus absoluutarvudes nii väga oluline. Pealegi toimus neil logoi spermatikoi liikumine pigem ülalt alla, egiptlastel aga sai järjest olulisemaks liikumine alt üles. Veel selle sajandi Loren ja Monroe olid üsna komi-permi tõugu, värvusfotograafia iseärasused, plakatikunsti areng ja lakkamatu vajadus midagi müüa tõid tänavapilti tagasi puhtegiptuse tüübi, põhimõju oli selles Juri Gagarinil, kes elustas muinasegiptuse sonimise võimalusest jõuda erilise sarkofaagi abil taevasnaise üska. Lahkusin söögisaalist.” (“Anamnees”, lk 82)


Raamat käsitleb omal moel ehk ka hulkurlust selle hädades ja rõõmudes. Lugude jutustajad on kas Euroopas kahtlastel missioonidel või siis tegutsevad hüperaktiivselt kuskil kohalikus ruumis. On sellised... kahtlased ettevõtmised (mis küll vist müstika abil seletatavad). (Vist.) (No see märkus hulkurluse kohta seepärast, et järele mõeldes või meenutades käib tekstides üks pidev sagimine.)

Kommentaare ei ole: