Arvatavasti tegu Ehlvesti halvima
raamatuga, sonimine pulbitseb üle ääre ning kiim ja perverssused
keevad pinnale. Autor on ehk kompinud, kui kaugele kirjutamisega
minna, mida on võimalik minajutustajaga läbi mängida, kas
kirjandustekstiks osutub kõik, mis lugeja ette pannakse (eks
võimalus ole, et tegemist autori teisejärguliste tekstidega, mis
sahtlist kokku kraapinud; aga see on väheusutav). Ühesõnaga, kokku
on palavikuline pudru ja kapsad, mis jätab suhu üpris halva või
segase maitse. Nagu öeldud, ehk see oligi autori eesmärgiks?
Hetkiti lööb välja midagi ehlvestlikult vaimukat, mis aga mattub
siis ülevoolava sonimise ja epateerimise alla.
Muidugi, sellist postitust kirjutades
tunnen end mingi nõmeda moraalivingujana, kuid mis teha, see
jutukogumik ei istunud. Kõik, mis särab, pole kuld jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar