Kuigi Swanwicki jutte on maakeelde
tõlgitud, pole neid seni millegipärast lugenud. Käesolev lugu
algab kui moodne muinasjutt – vanemad elavad kuskil metsas ja
saadavad ohu eest tütre minema. Mis oht täpselt ähvardab, sellest
tütrele ei räägita – igal juhul on see midagi tapvat. Tüdrukule
pannakse toidukott ja kaart kaasa ning asugu ta teele, et vanaema
juurde pakku jõuda. Tüdruk läheb, lugejale selgub, et nii
toidukott kui kaart on miskit laadi AI värgiga ja need püüavad
tüdrukut aidata. Niisamuti ilmub välja tüdruku pisike
mänguhobulaadne asi, mis lubab tüdrukut omakorda aidata suurima
hädaohu korral. Kas selleks osutub teel kohatud hirmuäratav troll,
kes põgeneb millegi eest? Troll võtab tüdruku toidu ja on muidu
ähvardav, aga nad siiski liiguvad koos edasi, tüdruku vanaema
poole. Ent jah, vanemate ja trolli kardetud oht saab seltsilised tee
peal siiski kätte ning nüüd peab see mänguhobuke tõesti
aitama... või midagi.
Et siis selline kerge trikiga lugu, on
justkui kaitsetu tüdruk, kes korraga jääb kahe megajõu kokkupõrke
vahele, ning lugu avardub korraga ei tea milleks. Tegevuspaigaks
postapokalüptiline Skandinaavia, lumine ja justkui ürgne.
““This is where we made our mistake,” he said. “First we taught things how to talk and think. Then we let them inside our heads. And finally we told them to invent new thoughts for us.”” (lk 133)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar