On selline planeet nimega Musca, mille
koloniseerimisega pandi aegu tagasi vähe puusse: nimelt osutus
sealse päikese kiirgus palju ohtlikumaks kui teadlased esialgu
arvasid. Lahendus leiti siis selles, et otsustati kolida planeedi
sisemusse. Ent jälle tehti viga ja asuti liigse hooga planeedi sisse
elamisruumi laiendama – tehti liialt palju ja hooletult. Lisaks
veel see, et Muscal arvestati liialt paljude inimeste kohaloluga ning
neid kõiki polnud võimalik ära toita. Järgmine lahendus – tuleb
teha pimevalik neist, kes peavad teatud ajal elust loobuma (sest nii
saab tegelikult ka orgaanilist väetist, millega teistele eluks
vajalikku toota). Ent nagu ikka, hädad Muscaga ei lõppe – päikese
tegevus läheb üha ohtlikumaks ja Musca on muutumas kolonistide
järeltulijatele surmalõksuks.“Canterbury Hollow was one of the great chambers that crowned their civilization: a wonder of engineering and of art, it had been carved in the shape of a cathedral window. Everyone came there when they died, for recycling. Here the bodies of the dead were committed to the huge bacterial vats that broke down flesh and bone and returned organics to the community.” (lk 641)
Lugu ise räägib tegelikult mehest ja
naisest, kes on välja valitud elu loovutamiseks. Nad kohtuvad ja
otsustavad üheskoos sooritada hüvastijätutseremooniaid. Ent selle
käigus selgub nii mõndagi, mis võiks tegelikult nende elupäevi
pikendada... kuid noored jätkavad oma surmateed.
Nojah, selline hukatuselugu,
resignatsioon ja lootusetus. Kurblik värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar