Raamatus on ülevaade Nõukogude armees
sõdinud eesti sõjameeste saatuseteest Teise maailmasõja ajal Velikije Luki vallutamiseni.
Mil viisil peale Eesti okupeerimist tekkisid eestlastega nõukogude
väeosad, kuidas toimus mobilisatsioon peale Saksamaa ja Nõukogude
Liidu sõja algust, kuidas enne Saksa vägede omapoolset Eesti
okupeerimist eestlastest mobiliseerituid ja tegevväelasi Venemaale
toimetati ja mis seal edasi sai. Edasi sai see, et eestlased kui
kahtlane element saadeti isemajandatavatesse tööpataljonidesse.
Ojalo kaldub arvama, et tööpataljonidest nö rahvusväeosadesse
pääsemine oli pigem kasuks – nõukogude poolel sai sõjategevuses
arvatavalt vähem mehi hukka kui nendes tööpataljonides võinuks
saada... Tõsi küll, autor märgib sedagi, et just see esimene
sõjatalv oli kõige rängem ja järgnevatel talvedel tööpataljonides
enam sellist suremust polnud.
Rahvusväeosasid, millest hiljem sai
Eesti Laskurkorpus, hakati moodustama 1941. aasta lõpust. Eesmärgiks
oli pikemas perspektiivis neid kasutada muuhulgas Nõukogude Eesti
vabastamiseks – ja muidugi ühe näitena Nõukogude Liidu rahvaste
ühtehoidvusest. Kas ja kui palju õhutasid eeste väeosade loomist
eestlastest parteitegelased, jääb selgusetuks. Umbes 75%
koosseisust oli Eesti Vabariigi taustaga mehed, ülejäänud Venemaa
eestlased ja teised rahvused – mistõttu nõukogude sõjaväelastel
oli tõsiseid kahtlusi eesti väeosade usaldusväärsuses, eriti kui
paljudel juhtivatel kohtadel oli EV sõjaväelasi. Seetõttu
tööpataljonidest pääsemine ei tähendanud mingil juhul nõukogude
julgeolekuaparaadi käest pääsemist (ja rindel ootasid omakorda
tõkestussalgad). Eks suureks probleemiks oli varustuse küsimus.
Väljaõpe kestis tolle aja kohta ebaloomulikult kaua, alles 1942.
oktoobris suunati eesti diviisid rindele, ning detsembris paisati
laskurkorpus Velikije Luki alla. Kus nõukogude väejuhatus tegi oma
prohmakaid ja eestlastel esines lojaalsusprobleeme.
“3. löögiarmee kaotused operatsioonis olid hirmuäratavad. Ka ametlikel andmetel oli see ilmselt ainulaadne sõjaline operatsioon, kus kogukaotused ületasid lahingut alustanud vägede arvu! Velikije Luki operatsiooni alustasid venelased 86 700 mehega, kaotused olid aga 104 022 meest! Selline suhe on võimalik vaid juhul, kui 3. löögiarmeed toetati pidevalt rohkearvuliste reservüksustega. 3. löögiarmee alustas operatsiooni 7 diviisi ja 4 brigaadiga, lõpetas aga 13 diviisi ja 17 brigaadiga.” (lk 226)
Ojalo on materjalidena kasutanud Eestis
ja mujal ilmunud nii nõukogude ajal kui hiljem uurimusi ja
mälestusi; nagu ta rõhutab, pole mingil juhul tegemist ammendava
ülevaatega Eesti Laskurkorpuse moodustamisest ja esimesest
operatsioonist. Rangelt võttes pole tegemist ajalooteadusliku
uurimusega, see on pigem laiemale lugejaskonnale mõeldud teos –
samas on kasuks tollase sõjaajaloo tundmine (mulle on hämar see, et
mitmel puhul viitab autor sellele, kuidas osa endise EV
ohvitserkonnast pääses sõja algul hävitamisest – et viidi
Nõukogude Liitu kursustele ja ei vangistatudki). Taotletud on ainese
võrdlemisi tasakaalustatud käsitlemist, vahel küll laseb Ojalo end
lõdvemaks ja esitab emotsionaalsemaid arvamusi. Eks mõnel
marurahvuslikul lugejal ajab arvatavasti harja punaseks nõukogude
materjalide ulatuslik kasutamine, aga nagu autorgi ütleb, tuleb
sellesse infosse suhtuda reservatsioonidega – kulda annab
sellestki välja uhtuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar