28 detsember, 2016

Haruki Murakami - Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad (2016)

Järjekordne Murakami tõlge, seekord mehest, kes proovib oma sisemisest tühjusest vabaneda. Tühjus on kaitsekilp, mis tekkis peale seda, kui ta lähedased sõbrad keeldusid ühtäkki temaga suhtlemisest, misjärel peale pika hingelise kriisi vaibudes tekkisid Tsukurul sügavad probleemid inimeste usaldamisega – kõik, kes lähedaseks saavad, võivad ta sama rängalt maha jätta nagu ta sõbrad tegid.


Nojah, aga nüüd on ta kohtunud naisega, kes talle ootamatul kombel meeldib. Ent naine leiab, et Tazaki pole täielik tänu sellele noousejamast tekkinud hingeagooniaga, ta peaks välja uurima põhjuse, miks sõbrad ta sellisel šokeerival kombel täielikult hülgasid. Tsukuru hakkabki viimaks uurima ning kuuleb vanadelt sõpradelt põhjust, mis on uskumatu ja nii mõndagi seletav. Tazaki tahab nüüd seda naist, aga… kõik pole nii lihtne.


Okei, see on nüüd väga lihtsustatud kokkuvõte. Tekst on vähe rahulikum kui eelmiste Murakami teoste puhul, vaid mõned öised unenäod on vähe rajult kirjutatud. Mingis mõttes on romaani tegelased üsna infantiilsed, vaatavad süütute silmadega maailma ning elavad igati vaoshoitud elu, kõiksugu maaniaid talutakse vaikselt kannatades. Miskipärast tundub alati uskumatu, kui tagasihoidlikult Murukami tegelased söövad, näkitsevad midagi ega jaksa tellitud toitu lõpuni süüa. Tulen töölt ja ei viitsi süüa. Lõunapausil söön küpsise. Tellin õlu ja jätan alati pool järele. Õgardina on seda kõike raske taluda, tahaks väevõimuga neile sööki ja jooki sisse suruda, selline napp toitumine teeb endal kõhu tühjaks.



“Nad lahkusid teineteisest metroojaama sissepääsu juures. Naine läks eskalaatoriga üles Yamanote liini rongile, mees aga trepist alla Hibiya metrooliinile. Kumbki oma koju. Kumbki oma mõtetesse vajununa.
Mida Sara mõtles, seda Tsukuru muidugi ei teadnud. Samas polnud Tsukurul mingit põhjust rääkida Sarale, mida ta ise tol hetkel oli mõelnud. Oli mõtteid, mida ta endast välja lasta ei tahtnud. Just sellised mõtted keerlesid Tazaki Tsukuru peas, kui ta rongiga koju sõitis.” (lk 31)


 „Mida ma küll lootsin? küsis Tsukuru endalt. Kas asi pole lihtsalt selles, et algselt tühi anum sai lihtsalt jälle tühjaks? Keda selles süüdistada? Kõik tulid tema juurde, veendusid, et ta on tühi ning läksid siis kuhugi minema. Järele jäi taas üksik ja tühi, et mitte öelda tühjem kui enne, Tazaki Tsukuru.“ (lk 171)


„Sel hetkel suutis ta lõpuks kõik vastu võtta. Oma sügavaimas hingesopis Tazaki Tsukuru mõistis. Kahe inimese südant ei seo mitte ainult harmoonia. Pigem seovad neid tihedalt hoopis haavad. Valu on ühendatud valuga, haprus haprusega. Ei ole vaikust ilma valukarjeta, ei ole andestust ilma verevalamiseta, ei ole leppimist terava kaotuse väravat läbimata. Sellel rajaneb tõeline harmoonia.“ (lk 213)

Et raamat blogides nii kiirelt kajastamist leidis, tekitab küsimuse, et kas Varrak on blogijaid raamatuga toetanud. Või siis lihtsalt on… paljudele inimestele kohustuslik kirjandus.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Varrak võimaldab blogijatel oma nimekirjast valida raamatu, mida nad tahavad lugeda, et siis sellest ka kirjutada. Nähtavasti oli sellele Murakami raamatule palju lugemishuvilisi. Muud ei midagi, ei midagi kohustuslikku.

kolm ütles ...

Väljendusin halvasti, teise lausega tahtsin pigem viidata sellele, et paljudele Murakami meeldib ja seetõttu nö kohustuslik lugemine.

Aga oleks väga huvitav kuulda, kuidas see Varraku kampaania edeneb. Ka mitmed väikekirjastused jagavad blogijatele raamatuid (vast vingeim pakkumine, millest olen kuulnud, et enne raamatu ilmumist pakuti PDFi, misjärel saadeti ka trükisoe raamat - kui blogija postitusest õieti aru sain, võinuks ta postituse avaldada enne raamatu ilmumist, aga pildi pärast jäi ootama ning alles peale raamatupoes tehtud pilti avaldas postituse). Põnev.

Tiina ütles ...

Jah, lõpuks on ka kirjastused blogijad avastanud. Varrak tegi mullu otsa lahti, kuigi ammu enne oli Petrone Print, kes praeguseks on küll vist loobunud. Mulle meeldib Varraku juures see, et nad lasevad raamatu ise valida ja ei sea mingeid tingimusi. Peale raamatust kirjutamise, muidugi. Tõele au andes, ei ole ka teised kirjastused tingimusi seadnud :)

kolm ütles ...

Puhtalt huvi pärast küsin, kui palju kirjastusi pakub raamatuid?
Endale meenub, et pakuti "Naiste sõda II", aga kuna pole esimestki lugenud, siis loobusin sellest.